Uudised / Artiklid
detsember
Pärnu olulisim paneelelamurajoon on Mai elamupiirkond, kus elab ligi 8000 inimest. Tegemist ei ole kõige rahvarohkema, vaid kompaktsema asumiga Pärnus. Pärast nõukogudeaegse ehitustegevuse lõppu on siia taasiseseisvusajal kerkinud ja kavandatud mitmeid uusi kortermaju.
Üks varasemaid arhitektuuriaasta kokkuvõtetest on juba tehtud: juba viiendat korda valiti välja aasta parimad puitarhitektuuri näited. Mõneti tundub materjalipõhine hindamine aegunud ja pigem tootjate huvides – seeläbi püütakse endale lobi teha. Nii on meil peale puidupreemiate olemas ka betooni- ning telliseauhinnad. Kas ei peaks olema eesmärk märgata hoopis võimalikult head arhitektuuri, inseneritehnilist nutti? Siiski auhindu ja kiitust pole kunagi ülemäära palju.
Turism ja linnamaastikud Pihkvas
Novembri lõpus peeti Pihkvas ühepäevane konverents „Turism ja linnamaastikud”, kus käsitleti turismiga seonduvaid küsimusi meie regiooni väikelinnades. Küsimusele, kuidas saavad väikelinnad end arhitektuuri kaasabil nähtavaks teha, pakkusid vastuseid kõnelejad Peterburist, Pihkvast, Rakverest, Palangast ja Tšernjahhovskist.
Arhitektuurimõtteid aastast 2011
Lõppev aasta on ehitistevaene. Kui arhitektide liit valis kultuurkapitali arhitektuuripreemiate kanditaate, oli liidu eestseisus üsna nõutu: nii vaest ehitusaastat ei ole ammu olnud. Kultuuripealinna staatuse puhul pealinnas valmima pidanud hooned (lennusadam, kultuurikatel) jäid poolikuks, elamuid ja büroosid valmis vähe, samuti avalikke hooneid ning ka eramute saak oli kesine.
Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi osana kutsuti arhitekte ja disainereid looma üle linna ajutiste installatsioonide seeria. Jaapani arhitekt Tetsuo Kondo valmistas sügavale Kadrioru parki silmustega terasraja, mis kerib spiraalselt puude latvade poole.
Kunstiharidus – kelle huvides?
Juristid ütlevad, et avalik huvi on sisustamata õigusmõiste. Teisiti see olla ei saagi, sest avalik huvi sõltub muu hulgas ajast, kohast ja planeeringu puhul selle eesmärgist. Kohaliku omavalitsuse ülesanne detailplaneeringute koostamisel on kaaluda nende vastavust avalikele huvidele.
Kunstiakadeemia uue hoone sünnivalu
Eesti Kunstiakadeemia hoone tarvis on kolme ja poole aasta jooksul tehtud juba õige mitu projekti, mille puhul on paraku jooniste valmimisel on selgunud, et ehitis on tänasel päeval ehitamiseks liiga kallis.
August Volberg ja Eesti maa-arhitektuur
115 ei ole kuigi ümmargune number, mida tingimata peaks kuidagi rõhutama. Arhitekti sünniaastapäeva puhul pole korraldatud ka näitust või konverentsi, kuid vahel tekib lihtsalt vajadus tuhnida aastatetaguses ajas, võrrelda seda tänase päevaga ning meenutada möödunud aegu ja inimesi, kuni on veel meenutajaid. Selleks on 115 piisavalt hea number.
August Volberg juhendas meid neljandal kursusel, kui tegime koolimaja projekti. Ta oli juba üsna vana mees, ei olnud enam nii kiire reaktsiooniga kui näiteks Tölpus, aga ta oli väga põhjalik. Me võtsime teda ja teisi vabariigiaegseid õpetajaid – Kuusik, Edelberg, Tarvas, Niine jne – sillana Eesti aja ja nõukogude riigi vahel, eks me heroiseerisime neid pisut ka üle.
Ostumekad suretavad väikeärid ja linnaelu
Kaubanduskeskused suretavad välja ümbruskonna linnaelu ning seda protsessi saaks peatada vaid teadliku planeerimisega, usub Uus Maa Kinnisvarabüroo analüütik Risto Vähi.
Kunstiakadeemia arhitektuuritudengid Pariisis
Pariisi puhul oli kõige kõige toredam see, et elu keeb seal tänavatel. Kui tagasi jõudsime, oli suur kontrast: siin on hästi palju ruumi, kus keegi midagi ei tee.
Eesti arhitektuur Eesti kultuurifestivalil Pariisis
ovember 2011, Pariis. Ilm on täpselt sama mis kodus: kümmekond soojakraadi, vahel tibutab, harva on näha päikest. Tuuleiil metroo väljumisavauses tahab juuksed peast viia. Pariislased istuvad aga ikka veel välikohvikutes, plastikkattega tänavast eraldatud kohvikulaudasid soojendavad soojuskiirgurid.
Disainer Maile Grünberg üllatab taas
Maile Grünberg koostöös osaühinguga Aja Nägu esitleb elukondlikku mööbliseeriat „Veneer MG”, kuhu kuulub magamistoakomplekt ja esikumööbel.
Planeerimine algab kultuuriloo tundmisest
Kultuuripärandi õppepäevadega tehti Mulgimaal algust juba 1996. aastal. Räägitud on moodsast arhitektuurist, taludest, ehitusvõtetest, turismist ja paljust muustki. Kultuuripärandi mõtestamisel ja tutvustamisel on Viljandimaa kindlasti üks tegusamaid maakondi, siit on alguse saanud nii mõnegi laiema ettevõtmise katseprojektid.
Millist kriitikat on arhitektidel vaja?
Kunstikriitika päeval küsis Ingrid Ruudi vestlusringis osalejatelt, millist kriitikat ootab arhitekt. Tol hetkel ei jõudnud ma sellele nii kiirelt reageerida, seepärast teen seda nüüd, kuu aega hiljem.
november
Raivo Kotov: vaesus hoiab „mägedel” kinni
Tallinnasse sisseränne on üsna oluline ja elamispinda on ikka vaja. Kui Ida-Virumaalt või mujalt Eestist Tallinnasse tulla, siis algfaasis pole enamasti nii palju ressurssi, et Kalamajja või Kadriorgu korterit osta. Ja siis ongi soodsam variant muretseda elamispind mägedele.
Passiivmaja – elu suletud süsteemis
Kümnendiku võrra kõrgem ehitushind teenib end kiiresti tasa väikeste küttekulude pealt.
Funktsionalism on meie kultuuriteadvuses kinnistunud sõjaeelsest „kuldsetest kolmekümnendatest” pärit valge moodsa arhitektuuristiilina, mis kõneleb peamiselt toonase eliidi maitseteadlikkusest ning noore Eesti riigi esteetilistest püüdlustest.
Raamatupood on koht, kus hetkeks aeg peatub ja argimured ununevad, selle külastamine on mõnus kõrvalepõige. Mida kauem inimene veedab aega raamatuid silmitsedes, seda tõenäolisem on, et ta ka midagi kaasa ostab.
Olev Siinmaa, turistid ja Pärnu supelarhitektuur
Pärnu legendaarse arhitekti Olev Siinmaa 130. sünniaastapäevale pühendatud konverents ja näituse avamine Pärnu muuseumi uues majas Aida tänaval oli kammerlik ja emotsionaalne. Professor Mart Kalmu koostatud näitus oli üleval vähendatud mahus ja andis aimu, milliseid arhiivileide, projekte ja fotosid Siinmaa loomingust saab näha veebruaris Tallinnas soolalaos avataval suurnäitusel.
Soodevahe pilpaküla muuseumisse!
Suur-Sõjamäe on läbinud totaalse muutumise.
Võtke ükskõik, millise omavalitsuse, mis asub väljaspool Tallinna ja sellega piirnevat ala, rahvaarvutabelid ja te näete üha väiksemaks muutuvaid arve. Eestis on vaid käputäis omavalitsusi, mille rändesaldo on positiivne.
Magamistuba ei pea olema nii suur
Eestlaste jaoks on tavaline, et meie igapäevaelu kontrollivad reeglid. Arhitektina puutun kokku reeglite-normide-tõekspidamistega, mis on seotud ka eluruumide suurusega – eri tubade suurusega korteris.
Tallinna teadmistepõhine merepiir
Ruumiliseks planeerimiseks ja detailsemate vormiliste lahenduste leidmiseks on palju erinevaid, isegi vastakaid lähenemisi ja meetodeid. Kalasadama ümbruse kohta on loodud mitmeid ja mitmeid lahendusversioone, joonistatud arvutuid kursuse- ja lõputöid ning koostatud hulk visioonidokumente.
2. novembril tähistas oma viiendat sünnipäeva vabaühendus Linnalabor. Linnalabori nimi on läbi jooksnud nii mõnestki pressiteatest, selle olemasolust on teadlikud linnaruumi küsimustega seotud asutused ja inimesed, kuid laiem avalikkus ei tea Linnalaborist kuigi palju. Sirbi kutsel toimus sünnipäevalastega väike ümarlaud, et rääkida sellest, mis tehtud, mis teoksil, mis plaanis ja mis mõttes.
Visioonikonverents: lasta majadel laguneda, renoveerida või lammutada
Täna 9. korda toimunud Tallinna visioonikonverentsil otsisid insenerid ja arhitektid vastuseid küsimustele, mida teha pealinna «mägedeks» nimetatavate elamurajoonidega, kus osa maju on juba 50 aastat vanad. Küsimus on – kas mitte midagi ette võtta, elamud põhjalikult renoveerida või lammutada ja nende asemel uued ehitada.
Arhitektuurikeskuse eelmisel aastal edukalt käimalükatud linnafoorumite seeria sai tänavu täienduse kaheosalise kivilinnafoorumite minisarja näol. Selle väikese täienduse taga on soov lahendada mõni spetsiifiline ruumiline ülesanne, kus arhitektid saavad abiks olla.
Virtuoos Pärtelpoeg. Seikluslikus võtmes
Eesti sisearhitektuuri, aga ka disaini ja arhitektuuri tippude loome on juba ammu piisavalt kobe, et nende teod ning tegemised kataloogideks, monograafiateks ja albumiteks vormitaks.
Me elame vanade asjade maailmas. Kõik, mis meile tundub uus, on teatud mõttes juba vana. Ostes uue auto oleme saanud uue kauba, kuid juba vähem või rohkem vana toote. Teie uus auto on tegelikult välja mõeldud juba aastaid tagasi. Toona oli ta tõesti uus.
Kõik paneelmajasõbrad, ühinege!
60–70% Ida-Euroopa linnadest paikneb endise Nõukogude Liidu aladel, kus 20–40% asukatest elab paneelrajoonides (Lääne-Euroopa linnades 3–7%, Temelova et al 2008), Eestis elab 70% inimestest korteris. Seetõttu tekitas Tartu ülikooli inimgeograafide Kadri Leetmaa ja Anneli Kähriku kivilinnafoorumi avapäeva loeng minus küsimuse Eesti inimeste ajakasutusest.
Lasnamägi on Tallinna idavärav. Narva poolt Eesti pealinna saabujat võtab vastu terve laviin paneelvärdjaid – haige ja hingetu linn. Seda eraldavad Tallinna-Narva maanteest raudteel kössitavad räämas rongid, õudust tekitavad kütusetsisternid sabas. Sobiv algus šokiturismiks: tere tulemast elavasse Kafka maailma!
Aasta 2031: Valitsus kolitakse Toompealt ära
Kus ja kuidas me elame 20 aasta pärast? Oma visiooni pakuvad arhitektid Margit Aule, Ülar Mark, Villem Tomiste, tehnoloogiaajakirjanik Mart Parve ning Aare Baumer Energiakeskusest.
Tallinna Linnahallist läände jääv Kalaranna ala paikneb pealinnas olulisel kohal. Oluline on see koht seetõttu, et siin on parim võimalus avada Tallinna kesklinn merele ning see on lähim mereäärne koht vanalinna kõrval. Planeering on liikunud aga visalt – arvamusi, kuidas see ala peab olema lahendatud, on palju.
Vaikselt, ilma et nende ilmumise puhul suuri kiiduavaldusi oleks kuulda olnud – hea, kui pole päris maha vaikitud, aga sedagi on juhtunud –, on huviliste raamaturiiulitele kogunenud päris pikk rida Tallinna linnaosade kujunemiskäigust jutustavaid raamatuid.
Kalaranna planeering tupikteel
Kalaranna (Kalasadama) eriline tähendus, mitte ainult Kalamaja, vaid kogu Tallinna rahva jaoks, on üldteada. Sellest, kuivõrd kvaliteetne ruum siia tekib, kuivõrd rahulolev uue ruumiga on siinne elanikkond, sõltub Tallinna merele avamise õnnestumine. Sellise maa-ala tuleviku kavandamine ja ruumiline planeerimine peaks olema eeskujuks kogu riigis.
oktoober
Eestis õpetatakse arhitekti ametit kahes koolis: Tallinna Tehnikakõrgkoolis (TTK ) ja Eesti Kunstiakadeemias (EKA ). Mõlemas koolis hakkas hiljuti arhitektuuriteaduskonda juhtima uus dekaan. TTK arhitektuuriõpet suunab arhitekt Hindrek Kesler ja EKA arhitektuuriteaduskonda arhitekt professor Toomas Tammis. Arhitektuuriõppe teemal vestles dekaanidega Margit Mutso.
Eesti arhitektuurivõistlus – kas tõesti häbiplekk?
Kahte viimast Sirpi lugedes võib kõrvaltvaatajatele jääda mulje, et arhitektuurivõistlustega Eestis on hapud lood (Sirp nr 38, Emil Urbel, „Arhitektuurivõistlustest” ning Sirp nr 39, Leonhard Lapin, „Arhitektuurivõistlused Eestis – meie ehituskunsti häbiplekk”). Siinkohal nendin vastupidist, arhitektuurivõistluste tulemusel on valminud palju tähelepanu pälvinud, keskkonda sobivaid auhinnatud objekte.
Intervjuu Antje Stokmaniga - EFLA regionaalse kongressi ühe peaesinejaga
Antje Stokman on teadlane, õppejõud ja praktiseeriv maastikuarhitekt. Ta on pälvinud sel aastal maastikuarhitektuuri eriala märkimisväärse Topos Landscape Award preemia uute meetodite eest linnaplaneerimises - teaduses ja õpetamises.
Arhitektide Liidu sügavad jäljed
Mugavas ning kohati ehk liigagi alalhoidlikus Eestis pole kunagi olnud liiga palju neid, kes tahaks ühiskonna olemist parendada, sekkuda ning vastutada.
Seekordse UIA teema pärineb kevadest, mil hiidlaine murdis Jaapani linnu. Enamik esinejaid oligi Jaapanist ning suur osa neist manitses arvestama keskkonnaga. Tõusva päikese maal tegelevad arhitektid valdavalt vaid majadega, nende linnades puudub loomingulise planeerimise kogemus.
orraldustingimusi on vaja muuta, seda on EA Lis arutatud juba enne mainitud kõmulist Tartu võistlust. Selle tarvis kaasatakse peale arhitektide ka omavalitsuste ja riigiasutuste esindajad.
Arhitektuurivõistlused Eestis – meie ehituskunsti häbiplekk
elle kirjutisega toetan Emil Urbeli kriitilisi seisukohti arhitektuurivõistluste korraldamise kohta (Emil Urbel, Arhitektuurivõistlustest. – Sirp 13. X, nr 38). Kahju, et keegi pole varem selleteemalise kriitikaga välja tulnud. Eesti Arhitektide Liit, kelle ülesanne on kaitsta meie kutseliste arhitektide huve, oleks pidanud seda juba ammu tegema.
Margit Mutso kirjutas üle-eelmises Sirbis arhitektuurivõistluste reeglitest, mida võib mõista mitmeti (Sirp nr 36, „Reeglid, mida võib mõista mitmeti”). Tervitades üle pika aja tärganud arhitektuuridiskussiooni, lisan oma kommentaari.
Juubelinäitused kipuvad ikka monograafilised olema: terviklikkust taotlevad ülevaated elust ja loomingust, objektiveeritud Suured Lood. Enam-vähem sama kehtib ka siis, kui juubilariks on terve loomeliit, iseenesest üsna anonüümne ja laialivalguv figuur, ehkki rõhuasetus pole siin mitte niivõrd loomingulistel kõrgpunktidel, protsessidel ja sündmustel.
Homme tähistavad arhitektid oma loomeliidu 90. aastapäeva. Pidustused algavad juba täna, 7. oktoobril, näitusega „Jäljed” arhitektuurimuuseumis. Sellega seoses on sobiv hetk heita pilk aastakümnete taha liidu ajalukku ja tuletada meelde, mida arhitektid institutsionaalselt koondunult on teinud või hakkama saanud.
Eesti XX sajandi arhitektuuri kaardistamise programmi käigus on ajaloolaste huvivälja sattunud mitmeid hooneid, mis väärivad riikliku kultuurimälestise staatust. Üks selline on Loksa südames paiknev autobussijaam (1939), mille kavandas arvatavasti Elmar Lohk, Eesti esimese iseseisvusperioodi tuntumaid arhitekte.
september
Flirdil on kaks komponenti: lõbu ja võim. See on väike šikk positsioonisõda, kus mängu ilu on omaette väärtus. Kuid samavõrd on see ka manipulatsioon eesmärgiga end kehtestada, vastane üle mängida.
Pärnu rand on Pärnu linna uhkus ja identiteedi kandja olnud juba kauem kui sada aastat. Kuigi tervisevetel käimise alguseks loetakse aastat 1838, siis kuurordielu puhkes Pärnus õitsele XIX sajandi lõpul, kui linn võttis selle arendamise oma ülesandeks.
Reeglid, mida võib mõista mitmeti
21. juulil valiti Tartu raekojas välja Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu ja Tartu Kunstimuuseumi rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võidutööd: kolm esimest kohta ja kaks ostupreemiat väärt ideelahendus.
Tingimustele vilistamine jätab peo ära
Tartu kunstimuuseumi ja Tartu linnaraamatukogu ühismaja arhitektuurivõistluse võitjate tänaseks välja kuulutatud autasustamine jääb ära, sest arhitekt Emil Urbel on konkursi tulemused vaidlustanud tingimuste rikkumise pärast.
Korsten ja suits meie avalikus ruumis
Mõni nädal tagasi korstnapühkija kuju ümber kerkinud korsten on oma lühikese eksistentsi lõpetanud. Emotsioone ning tähelepanu kaasnes sellega üsna palju. Nüüd, kui üleskeerutatud tolm on jälle maha settinud ja kommentaatorid uued teemad leidnud, on aeg teha «Korstna» projektist kokkuvõte.
Mis on ühist Eesti ehitussektori riigihangetel ja Heliose kinosaalis esitletud Viini Eksiilide arhitektuursetel makettidel? Võib-olla vaid see, et mõlemad on eestlaste tehtud. Aga termin „eestlane” on korraga hägune.
Vanalinna, Kalaranna basseini ja Linnahalli vaheline ala
Peame endale ausalt tunnistama, et viimase kahekümne aastaga pole me merd Tallinna linnale lähemale suutnud tuua. Lootus, et kinnisvaraturul tegutsevad samasugused nähtamatud kasumlikule tegevusele suunavad käed nagu majanduses üldiselt, on luhtunud.
Ajakirja Ehituskunst järjekorranumbriga 53-54 peateema on arhitektuursed dialoogid: nii dialoogid, mis toimuvad suuremas ühiskondlikus mastaabis, suhtes erialast väljaspool olevaga, kui ka need, mis uurivad professiooni olemust lähemalt ning kirjeldavad selle sisemist ülesehitust.
Moodne arhitektuur barokkmiljöös
Eesti Arhitektuurikeskuse korraldatud esimese Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) raames toimub pealinnas mitu arhitektuurinäitust. Suurim neist on 8. septembril Kadrioru kunstimuuseumis avatud „11 Flirts” („11 flirti”), mille on kureerinud arhitekt Villem Tomiste.
„Kujutle, et sul on aed ja seal muru, mida igal pühapäeval niidad. Sa saad kindlapeale perfektse muru. Aga ometi ei tea sa mitte midagi hekipügamisest või puu mahavõtmisest, sest su aias lihtsalt ei ole hekki ega puid ...”
Maa peale, maa alla või hoopis õhku?
Kuidas kujutavad noored arhitektid ette Põhjaväila? Igatahes mitte kuuerajalise liiklusmagistraalina, mida kavandati algul, vaid pigem elukeskkonnana.
Tallinna arhitektuuribiennaal üritab tühja kohta täita
8.-11. septembrini toimub Tallinnas esimene arhitektuuribiennaal. Sellega seoses vastab küsimustele Tallinna Arhitektuuribiennaali sümpoosioni kuraator, arhitekt Katrin Koov.
Tallinnas hakatakse maastikuurbanismi lahkama
Järgmisel nädalal toimub Tallinnas esimene arhitrktuuribiennaal, mille teemaks on maastikuarhitektuur. Sellega seoses vastab küsimustele arhitekt Villem Tomiste, kes on ühtlasi ka Tallinna Arhitektuuribiennaali kaaskuraator.
Tänavakunsti järeleaitamistunnid
Ametnikud väidavad, et see tingib kuritegevuse kasvu. End kultuurseks pidav kodanik ähvardab selle eest anda tänaval peksa. Kunstnike liidu esimehes tekitab see õõva. Kui guugeldada teemal „Eesti tänavakunst”, siis avaneb meedias just selline pilt.
Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) üks peakülalisi on Eva Castro, kes esineb 9. septembril Kultuurikatlas sümpoosionil, kus käsitletakse maastiku-urbanistikat kui hübriiddistsipliini, mis ühendab maastikuökoloogia, arhitektuuri ja linnaplaneerimise valdkonna. Eva Castro on rahvusvaheliselt tunnustatud arhitekt, kes juhatab Londoni Arhitektuuriühingu arhitektuurikoolis (Architectural Association School of Architecture) 2003. aastast peale maastikuurbanismi teemalist magistriprogrammi.
august
Tallinna rannaala visioonid: IV TOP Pirital
Olümpiakeskused on kogu maailmas problemaatilised, sest need on suuremahulised ja tavaelus on nende majandamine väga raske.
Tallinna rannaala visioonid: V Noblessneri sadama (Peetri sadama) arenduskava
BLRT Grupp korraldas 2007. aastal Noblessneri sadama-ala kutsutud osalejatega arhitektuurivõistluse (Tööstuse 58, Tallinn) eesmärgiga leida selle koha planeeringu kontseptsioon. Võistluse võitis Taani arhitektuuribüroo Hvidt & Molgaard ja võidutöö alusel koostab täna K-Projekt detailplaneeringut, Ars Projekt osaleb planeeringu koostamises avaliku ruumi lahenduste loomisel.
Iseseisvuse taastamise kahekümnenda aastapäeva eel on õige hetk heita veel kord pilk ruumile, mis loodud vabadusele mõeldes.
Tallinna rannaala visioonid: I Männi allee
Eestlased on mere lapsed. Või olid nad metsarahvas? Pigem olemegi kahepaiksed, kes kistud kahe eluviisi, mis mõlemad pakuvad oma äratuntavaid voorusi, vahele. Ürgne loodus pakub tuge ja kaitset, meri annab piiramatu vabaduse. Jääb vaid küsimus: kas peame tingimata valima, kuhu me tahame kuuluda?
TAB ehk I Tallinna Arhitektuuribiennaal
Põhjamaade arhitektuuritriennaali lakkamisega (viimane toimus 2005. aastal) kadus Eestist laiapõhjaline rahvusvaheline arhitektuuriplatvorm, sündmus, mis tõi kokku erialainimesi üle maailma. Vähem kui aasta tagasi tuli paaril eesti arhitektil mõte taastada triennaali traditsioon, kuid teha seda värskemal, tempokamal ja avalikkusele atraktiivsemal moel.
Tallinna rannaala visioonid: II Paljassaare sadam
Linnade südames paiknevad sadamad on ajalooliselt olnud linnade piiri tagused sadamad, millest linnade kasvades on saanud kesklinnasadamad. Tänane kaubaveo kasv ja kauba liikumine konteinerites nõuab sadamate laiendamist, mida aga tihe linnastruktuur takistab.
Lennusadama planeeritava ala suurus on ca 14 ha, tellija Riigi Kinnisvara AS, peaprojekteerija OAAS Arhitektid OÜ, allprojekteerija K Projekt AS . Detailplaneering ootab praegu Tallinna linnavalitsuses kehtestamist.
Kuidas saaksime kolemajade teemat vältida?
Tagantjärele võib öelda, et üheks põhjuseks kolemajade sünnil oli omandireform. Nagu asjadega tihti, on ka omandireformil ilmnenud kaks nägu.
Tänavu oktoobris ületab inimkonna üldarv maailmas 7 miljardi piiri. Juba mitu sajandit ei mahu inimesed enam elama kuni 150 elanikuga küladesse, mis enda ümbruskonna põldude abil ise ära toidavad. Linn kui elukeskkond on eksisteerinud paralleelselt agraarühiskonnaga selle algusest saadik, kuid alles demograafiline plahvatus möödunud sajandil tegi linnast ainuvõimaliku ja aastast 2008 ka maailma elanikkonna enamuse elupaiga.
juuli
Peaarhitekt: Tallinna valglinnastumine on vale tee
«Me oleme ju buumi ajal näinud, mis valglinnastumine endaga kaasa toob,» märkis Mänd. «Sellest vaatevinklist on ikka õigem täis ehitada need alad, mis jäävad linna ja on võimalikult kesklinna lähedal.»
Venemaal reisides ja sealsete inimestega suheldes on vaja osata vene keelt. Mitte et seal keegi muid keeli ei räägiks – otse vastupidi! – kuid vene keele oskus avab võrreldamatult rohkem uksi kui inglise, saksa või prantsuse keel.
juuni
Eesti esindused Euroopas vajavad uusi ülesandeid – pärast EL-iga liitumist on meie saatkonnad Euroopas oma algset funktsiooni minetamas.
Igal põlvkonnal on koolilugudele oma sümboolne sissejuhatus. Üldtuntuks on saanud lugu, et üks koolipoiss jõudis kohale siis, kui tunnid olid juba alanud. Selline algus on kahtlane, tänased tunnuslood on hoopis teised.
Lõppenud Tallinna Muusikakeskkooli, Tallinna Balletikooli ja Georg Otsa nimelise Muusikakooli ühishoone arhitektuurivõistlusest räägivad Sirbi kandilise laua ümber arhitektidkohtunikud Endrik Mänd, Toomas Rein, Rein Murula ja Tomomi Hayashi. Vestlust juhib Margit Mutso.
Mies van der Rohe preemia 2011
20. juunil antakse Barcelonas inglise arhitektile Sir David Chipperfieldile Berliini Neues Museumi restaureerimise eest üle 2011. aasta Mies van der Rohe arhitektuuripreemia väärtuses 60 000 eurot.
Valglinnastumine Põhja-Tallinnas
Pealkiri tundub esmapilgul kohatu. Valglinnastumise all mõistame ju eelõige väikeelamualade tungimist linnapiiridest väljapoole, põldudele ja metsadesse. Seejuures tekib monofunktsionaalne piirkond, kus puudub sotsiaalne keskkond või see on väga napp. Kui aga lähemalt süveneda sellesse, mis toimub Põhja-Tallinna linnaosas, leiame siin palju sarnast näiteks Viimsi ja Kakumäe olukorraga.
Miks Eesti arhitektid ei võida?
Kuidagi on läinud nii, et eesti arhitektidel pole viimasel kuuel (!) aastal olnud asja riiklike suurobjektide saamiseks korraldatud arhitektuurivõistluste esikohtadele.
Uued CO2 kasukad vanadele majadele
Vabade CO2 kvootide müügist laekunud raha eest rekonstrueeritakse energiatõhusaks 480 Eesti hoonet.
Hommikuti, kui mu arvutisse hakkavad tungima mahukad pressiteated olukorrast kultuuripealinnas, tekib ikka küsimus: ei tea, kas need pressikirjutajad ka ise neis kohtades on käinud, mida nad minusugustele maha püüavad müüa? Tõenäoliselt mitte. Või siis on nad täiesti küünilised valetajad.
mai
Eesti sisearhitektuurielus on traditsiooniks kujunenud igakevadine pidulik üritus, kus vaadatakse tagasi läinud aasta saagile ja tunnustatakse parimaid. Seekord andis sisearhitektide liit välja neli aastapreemiat: söögikoha interjööri, ühiskondliku interjööri, näituse- ja installatsiooni kujunduse ning ajaloolise interjööri preemia.
Subjektiivselt Helsingi nüüdisarhitektuurist
Ajal, mil Tallinn ootab endale raekoja, ooperiteatri, balleti- ja muusikakooli ning kunstiakadeemia uusi hooneid, on põhjanaabrite pealinnas valmimas muusikamaja, Helsingi ülikooli suur tudengiraamatukogu ning arutletakse võimaluse üle rajada Guggenheimi muuseumi filiaal.
Üleriigiline planeering - kellele ja milleks?
Siseministeeriumis koostatakse üleriigilist planeeringut „Eesti 2030”, millest tänavuse Sirbi kaheksandas numbris kirjutas arhitekt Toomas Paaver („„Eesti 2030” kui võimalus”, Sirp 25. II ). Tänases Sirbi vestlusringis jätkavad samal teemal viis üleriigilise planeeringuga seotud inimest.
Põhust ja ökoloogilisest ehitamisest
Mööda Euroopat tiirleb Euroopa Arhitektide Nõukogu juubelinäitus, kus esitletakse Euroopa ökoloogilist arhitektuuri. Eestit esindab seal arhitekt Rene Valneri põhust looming
Viimase dekaadi jooksul on keskkonnateadlikkuse tõus toonud kaasa suured muutused hoonete ja ka laiemalt kogu keskkonna kujundamises. Arhitektide töö on muutunud nii komplitseerituks kui ei kunagi varem: keskkonna kujundamise juures tuleb üha rohkem tähelepanu pöörata energiasäästu, energiatõhususe ja muudele keskkonna aspektidele.
NO99 Põhuteater on suurejooneline, kindlakäeliselt orkestreeritud kuraatoriprojekt, maist septembrini toimuv sündmusruum, mis kuivalt kirjeldatuna koosneb ajutisest teatrihoonest Skoone bastionipealsel, tegevusest hoone ümber pargis ja etenduste programmist hoone sees. Hoonet ehk Põhuteatrit ennast sellest tervikust eraldada oleks õigupoolest vägivaldne.
Harjumuspärase muutmine on raske. Seda eriti juhtudel, kui kehtiva olukorra tekkepõhjused on ammu ununenud. Inimene on ju tuntud kui eriti kohanemisvõimeline liik, kes oma peas ka pikaajalisele ebanormaalsusele kindlasti õigustuse leiab, nagu eestlased võiksid hästi mäletada mitte veel piisavalt kaua aega tagasi lõppenud okupatsiooniajast, mil väga paljude jaoks ebamoraalsusest sai normaalsus.
Margit Mutso: millist linna me tahame?
On hämmastav, kui halvasti eestlased kasutavad ära oma linnade looduslikku eripära. Paljuski on see seotud kõikvõimalike regulatsioonide ja piirangutega, mida kehtestatakse eesmärgiga hoida, säilitada ja kaitsta loodusväärtusi. Linlasele tähendab see aga, et kõige suurema potentsiaaliga põnevad paigad linnamaastikul on kasutamata, sinna pole inimesel lihtsalt asja.
Ajast, tema loost ja linnaplaneerimisest
Kultuur sünnib tegutsemisega siin ja praegu, mitte tagantjärele hinnangutes
Tiit Sild: kus on Tartu potentsiaal?
Linna keskel voolab jõgi, mis on suure osa aastast mahajäetud. Midagi siin siiski toimub, tudengite suvepäevade ajal suplevad ja peavad paadirallit mõned üliõpilased. Sõidab ringi lodi ja vahel veel pisut paate, pealevoolu näeme mõnd sõudjat ja randades ujujaid, aga kesklinna kaldaääred on võssa kasvanud ja kui juhtub tulema päiksevaesem või vihmasem suvi, ei näe siin inimest kuigi tihti.
aprill
Jalgsi, rongi või jalgrattaga?
Intervjuu Groningeni ülikooli ruumiteaduste instituudi planeeringute osakonna professori Gregory Ashworthiga
Aprillis peeti Otepääl kolmepäevased mõttetalgud, et leida linnale uusi ideid. Valla initsiatiivil kutsuti nõu andma grupp Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala neljanda kursuse tudengeid koos juhendajate professor Andres Alveri ja emeriitprofessor Veljo Kaasikuga
Tahaks kauneid öiseid tänavaid
Siinsel laiuskraadil möödub suurem osa aastast suhtelises pimeduses. Seetõttu on pimedusel ja varjudel meie kultuurile väga suur mõju. Suur mõju on ka valgusel kui pimeduse loojal – nende kahe koostöös me maailma näemegi.
Pritzkeri auhinna 2011. aasta laureaat
Pritzkeri auhind on maailmas üks mainekamaid arhitektuuriauhindu, mida antakse alates 1979. aastast kaasaegsele (tegutsevale) arhitektile, kelle ehitised on suuresti mõjutanud nii keskkonda otseselt kui selle mõistmist ja mõtestamist laiemalt.
Jaan Vali, Eesti tuletornide ajalugu. Toimetanud ja kujundanud Jana Reidla. Tallinn Tulepaak OÜ, 2011. 480 lk. Näitus „Igal majakal oma tuli” Eesti Arhitektuurimuuseumis 9. IV – 5.VI. Koostajad Carl-Dag Lige, Sandra Mälk, Sirli Naska, Matis Rodin, Mait Väljas ja Leele Välja
Igal aastal sõidavad tuhanded eestlased mägedesse suusatama. Kes jõukam, võtab sihikule Alpid või Tatrad, kes säästurežiimil, valib Nuustaku või Himose künkad Soomes. Mägisuusatamine ja lumelauasõit on popid, isegi teismelised, kes nina arvutist välja ei saa, unustavad hetkeks Facebooki ja virtuaalsed killer-mängud ning koguvad adrenaliini lumistelt nõlvadelt alla kihutades
Pealtnäha tavaline maja või suvila võib peagi kuuluda kaitse alla
Kultuuriministeerium ja muinsuskaitseamet algatasid aastal 2007 Eesti XX sajandi arhitektuuri kaitsmise ja väärtustamise projekti. Eesmärgiks on välja selgitada arhitektuuri paremik, mis väärib kultuurimälestiseks tunnistamist.
Majaraamatud - ühtne tervik ja väärikalt hoitud detailid
Tallinna kultuuriväärtuste ameti miljööalade osakonna eestvedamisel on viimase kolme aasta jooksul antud välja kolm nn majaraamatut: „Tallinna maja” (2008), „Lenderi maja” (2009) ja „Funktsionalistlik maja” (2011).
Kas soomlased on paranoilised?
Mis on Eesti kõige väärtuslikum vara? Mets? Puhas vesi? Õhk? Ma pakun, et inimene. Maailma kontekstis poleks ilmselt paha, kui rahvaarv emakesel Maal aeglasemalt kasvaks, aga eestlaste jaoks on seitse röövitud meest või kaheksa põlengus hukkunud last katastroof, rääkimata sadadest Estoniaga märga hauda kadunud kaasmaalastest.
17. veebruaril esitlesid kunstiakadeemia tudengid raamatut „Tallinna idee”, mis on koostatud IV kursuse arhitektuuritudengite kursuseprojektide põhjal. Raamatusse on kogutud nii uued kui juba arutluse all olnud ideed, mis puudutavad Tallinna võimalikke arengusuundi.
Loodetavasti on pöördumatult möödas ajad, mil monoliitbetoonist välisseintega hoone vastuvõtmisel küsib kohaliku omavalitsuse esindaja siiralt: „Millal siis seinad korralikult üle krohvitakse ja maja päris valmis saab?”. Selline kogemus pärineb mul pealinnast mõned aastad tagasi.
„Tallinna idees” on esitatud Eesti kunstiakadeemias valminud ruumiline visioon, millega tõstatatakse Eesti pealinna arengu kohta rida küsimusi.
Vastus Enriko Talvistu arvamusartiklile „Uue vana Tartu eest” (Sirp, 25. III nr 12)
märts
XIX sajandi keskpaigaks seisis ristiusu kirik institutsioonina ja sellega seoses ka kirikuarhitektuur kahtlemata uute väljakutsete ees.
Kultuuripärandi säilitamine on tähtis riiklik ülesanne
Eesti ühiskond on iseseisvuse taastamise järel arenenud tohutu kiirusega. Möödanik on jäänud kaugele maha, seda pole enam vaja. Kultuurilooliselt positsioonilt vaadates on kultuuripärandist saanud teisejärguline nähtus, mida võib tähele panna või – jätta tähelepanuta.
Louis Kahni kontserdilaevast võiks saada Eesti oma Eiffeli torn
Kuressaares sündinud üleilma kuulsa arhitekti Louis Kahni projekteeritud laev Point Counterpoint II võib peatselt nina Läänemere poole keerata ja leida endale ankrupaiga Tallinna Noblessneri sadamas. Kuressaarele eksklusiivset imelaeva päriseks küll ei lubata, kuid kindlasti võiks see siin aeg-ajalt käia, näiteks kontsertidega.
Need Tallinnas ja Tartus töös olevad suured ehitusobjektid peaksid juba mõne aasta pärast hakkama oluliselt mõjutama eestlaste kultuurinautimist.
Noor arhitekt 2010 Hanno Grossschmidt (37) on projekteerinud mitu suurt maja otse pealinna südames. Anneliis Aunapuu loodab, et neid sünnib uue tiitli toel hoogsalt juurde.
Lavastajad Mart Koldits ja Kaarel Oja koostöös Allianss Arhitektidega on pannud kuplisse Eesti kultuuri. Ligi kuu aja jooksul saab 400 talvest räsitud kultuuriinimest käia end tunnikese kunstsuves soojendamas.
Miks ei saa Tallinna planeerida nii nagu Helsingit?
Eesti Arhitektuurikeskuse initsiatiivil koostöös Helsingi Linnaplaneerimise Ameti ja Tallinna Linnaplaneerimise Ametiga sai 2. märtsil Helsingis teoks seminar „Linnaplaneerimise protsessidest Helsingis ja Tallinnas” ja seejärel arhitektuurinäituse BOOM-ROOM avamine Helsingi planeerimisameti näitusegaleriis Laituri.
Saaremaa juurtega tipparhitekti imelaev toob Kuressaarde kontserdid
Saaremaa päritolu maailmakuulsa arhitekti Louis Kahni konstrueeritud kontserdilavaga laev väisab käesoleva aasta suvel Kuressaaret ning laeva meeskonda kuuluvad muusikud annavad siin ja mitmel pool Eestis kokku 15 kontserti.
Eile möödus 37 aastat päevast, mil igavikuteedele lahkus üks kuulsamaid saarlasi – arhitekt Louis Kahn. Uhkusega võime tunnistada, et 1901. aastal Kuressaares finantsametniku peres sündinud Louis Kahn on jätnud oma jälje maailma arhitektuuriajalukku.
2009. aasta oktoobrist on Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ja kodanikuliikumiste ühise algatusena peetud mitmeid linnaruumi teemasid käsitlevad ümarlauad.
Tellitud sekkumised linnaruumi
Kas linnaruumiaktsioone, ajutist sekkuvat kunsti, on võimalik teha institutsionaalse tellimustööna ja mida see linnale annab?
Eesti arhitektid Leedu MOMA finaalis
Äsja selgusid Vilniuse Moodsa Kunsti Keskuse (MMC – Modernaus Meno Centras) uue hoone rahvusvahelise arhitektuurivõistluse I etapi tulemused.
Hanno Grossschmidt – Eesti parim 2010. aasta noor arhitekt
Arhitektuur on raske ala, selle õppimine vältab minimaalselt viis aastat, enamik arhitekte jõuab aga päris oma maja tegemise ja büroo loomiseni pärast kümneaastast praktikat kellegi teise käe all. Alla neljakümneaastast arhitekti peetakse veel nooreks tegijaks.
veebruar
Igasugust kavandamist iseloomustab püüdlemine soovunelmate poole, aga ka paratamatu määramatus. Määramatus on seda suurem, mida pikaajalisem ja üldisem on kavandatav.
Noorest arhitektist riigiarhitektini
Arhitekti elukutse on seotud ruumiga nii nagu finantsisti elukutse on seotud rahaga või poliitiku elukutse ühiskonnaga. Ruum ja seosed ruumis on arhitekti leib, nendega tegelemine on ala, milleks ta on koolitatud. Kõik on lihtne ja selge, kui räägime arhitektist ja tema konkreetsest tööst majade kavandamisel – mida andekam arhitekt, seda huvitavamad majad, mida professionaalsemad majad, seda rikkam ja püsivam on elukeskkond.
Oleme palju rääkinud oma rahulolematusest varakapitalistliku Eesti ruumilise arenguga viimasel aastakümnel. Kuidas saaks riik korraldada asja nii, et kümne või kahekümne aasta pärast võiksime vahepealse arenguga rahul olla? Rääkides koostatavast üleriigilisest planeeringust „Eesti 2030+”, peaksime esmalt mõtlema just sellele küsimusele. Kehtivas õiguskorras on üleriigiline planeering see dokument, mis ideaalis peab kujundama riigi ruumilise arengu peamised alused.
Milleks on riigile vaja arhitektuuripoliitikat? Lihtne vastus on: selleks, et ehitatud keskkond oleks esteetiliselt nauditav, hästi toimiv, keskkondlikult, sotsiaalselt, majanduslikult ja kultuuriliselt jätkusuutlik, säästlik ja turvaline.
Eile kuulutati välja noore arhitekti preemia 2010. aasta võitja, kelleks valiti kümne kandidaadi seast Hanno Grossschmidt.
Tänavuse kultuurkapitali arhitektuuri peapreemia pälvinud Salto arhitektidega vestleb Margit Mutso.
Arhitekt teeb maju – see on kõige lihtsam viis arhitekti tööd kirjeldada. Majad on kõikjal meie ümber, majad ümbritsevad suuremat osa inimestest, nad moodustavad keskkonna, õigemini arvutult erinevaid keskkondi, milles kulgeb peaaegu kogu meie elu.
Gutenbergi galaktika hakkab loojuma. Tema asemele tõusevad Jobsi ja Gatesi galaktika. Raamatud kolivad digitaalsesse pilve ja sinna nad unustatakse. Kes siis viitsib lugeda teksti, mis on suurem kui iPadi ekraan ning mis ei vilgu ega hüppa. Raamatud jäävad akadeemikutest veidrike kahtlaseks lõbuks ja peituvad raamatukogude kui mausoleumide pahaendelistesse hämaratesse katakombidesse. Loodetavasti ei tõsteta seal temperatuuri 451. kraadini Fahrenheiti skaalal.
2010. aasta kultuurkapitali arhitektuuripreemia määramiseks esitatud valik töid (kokku 34 kandidaati eri kategooriates) on kahtlemata oma aja nägu: projitseerituna majandussituatsiooni ning tagasi tõmbunud ehitusturu foonile saab öelda, et möödunud aastat Eesti arhitektuuris iseloomustas sõna „väike”. Mastaapseid avalikke hooneid ning väljakuid möödunud aastal ei ehitatud, ent rõõmustav oli näha, et head arhitektuuri tehti rohkem Eesti väikelinnades ja -asulates.
Arhitektuurikriitika uued rõivad
Arhitektuurikeskuse korraldatud jaanuarikuine välkloeng arhitektuurist ja kriitikast oli antud loenguseeria senist kohati haralist formaati silmas pidades erakordselt kompaktne ning ühte teemasse räägitud. Väitlusjuhina tegutsenud Andres Kurg võttis teemaks arhitektuurikriitika koha kaasaja kultuuripildis ning küsis, kas kriitika on üldse olemas, kust seda leida ja kes seda ülepea loeb.
jaanuar
Mart Kalm - sihikindel maailmaparandaja
Paljude mainekate preemiatega tunnustatud ja mullu detsembris akadeemikuks valitud arhitektuuriajaloo professor on mees nagu orkester, mille pillirühmades osatakse kõvasti tööd teha ja ka täiel rinnal elust rõõmu tunda.
Krista Kodres - sprinteri loomuga kunstimaratoonar
Hiigelprojekt „Eesti kunsti ajalugu” jõudis hiljuti teise raamatuga õnnelikult vahefinišisse. Esimene köide ilmus viie aasta eest. Projekti vedajal Krista Kodresel on jäänud ilmumiseni aidata veel neli köidet. Tõenäoliselt saab neist raamatutest allikas, kust ammutab teadmisi Eesti kultuuriloo kohta veel mitu põlvkonda.
Arhitektuurikonkurss ja autoriõigused
Arhitektide ja riigihangete korraldajate vahel on üha enam tekkinud vaidlusi võistlusjuhendite autoriõiguste tingimuste üle.
Eesti Rahva Muuseumi lugu: üle saja aasta kestnud teekond ja viies üritus
Kui miljon inimest annaks igaüks tuhat krooni, saaks 2006. aastal rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võidutööks kuulutatud projekti „Mälestuste väli” järgi Eesti Rahva Muuseumi maja ehitatud.
Normatiivsus ja hea tava linnaplaneerimise praktikas
Sageli kuuleb etteheiteid, et linnaplaneeringutes arvestatakse liialt vähe avalike huvidega: hoonemahud ja hoonestustihedus on liiga suured, vähe on üldkasuta-tavaid haljas- ja puhkealasid, puiesteid. Tänavad on kitsad ja haljasalade hoonestamist ning olemasoleva hoonestuse tihendamist nähakse ette kerge-käeliselt ega jäeta kohti lasteaedadele, koolidele jne. Kas tõesti arhitektid ei tea linnaplaneerimise algtõdesid?
Arhitektuuri kvaliteedi tagab järjepidevus
Selleks, et saada aru arhitektuurihariduse hetkeseisust, selle positsioonist ühiskonnas ja järjepidevast arengust, ei saa mööda minna lühikesest ajalootunnist.
19. XI saatis Tallinna Tehnikaülikooli rektor Andres Keevallik haridusminister Tõnis Lukasele kirja, kus ta kritiseerib arhitektuuriõpet Eesti Kunstiakadeemias ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis ning teeb ettepaneku arhitektuurihariduse andmine taaskäivitada Tallinna Tehnikaülikoolis. Ühtlasi soovitab ta sinna suunata ka riigipoolse arhitektide koolitustellimuse.
Karin Hallas-Murula Sirbis avaldatud kirjutistes „Arhitektuurimuuseumi „juhtum”” (17. XII) ja „Veel kord võimuvõitlusest arhitektuuririndel” (14. I) on mitmeid väiteid, mis ei vasta tõele või annavad kirjeldatud sündmustest moonutatud pildi.
Pärnu jääfestivali kergkatused
Aasta lõpus peeti maha ka EALi poolt ellu kutsutud noortele arhitektidele suunatud võistluste sarja teine üritus, mille ülesandeks oli leida lahendus Pärnu jääfestivali ala osaliseks katmiseks kergkonstruktsiooniga varikatustega. Laekus kolmteist võistlustööd.
Rohuneeme kalmistu urnimüüri võistluse korraldas Eesti Arhitektide Liit koostöös Viimsi vallavalitsusega. Kuna urnimüüritemaatika on Eestis suhteliselt uus ja ühiskonna kogemus ses osas väike ning traditsioonideta, oli noorte arvukas osavõtt võistlusest väga tervitatav. Tähtajaks laekus 27 ideekavandit.
Riigikogus on menetlemisel muinsuskaitseseaduse muutmise eelnõu.
Mart Kalm: arendajad sigatsevad muinsuskaitsega
Akadeemik Mart Kalm rääkis täna Riigikogus esinedes Eesti muinsuskaitse valupunktidest, peatudes ka sellel, kuidas ettevõtjad muinsuskaitset tüssavad ehk "Eesti ettevõtjate teatril".
Riigikogu arutas olulise tähtsusega riikliku küsimusena kultuuripärandi kaitsmist
Riigikogus toimus olulise tähtsusega riikliku küsimusena kultuuripärandi kaitse arutelu. Ettekanded tegid kultuurikomisjoni liige Lauri Vahtre, Riigikogu muinsuskaitse ühenduse esimees Trivimi Velliste ja akadeemik Mart Kalm.
TTK arhitektiõpe ajas tudengid protestima
TTÜ tahab õppe oma tiiva alla võtta, TTK ja ministeerium säilitaksid status quo.
„Eestis on intellektuaalset rikkust liiga vähe”
Triin Ojari intervjuu arhitektuuriajaloolase, Eesti Kunstiakadeemia professori Mart Kalmuga, kellest möödunud aasta lõpul sai värskelt valitud akadeemik kunstiteaduse erialal.
Ehitame sotsiaalmaad täis elamuid, siis tulevad põlluelanikud linna?
Tallinna Hipodroomi ala detailplaneeringu menetlus hakkab jõudma lõpule. Vaatamata tugevale avalikule vastuseisule, on see saanud peaaegu kõik vajalikud kooskõlastused, jäänud on veel vaid üks – Harju maavanema heakskiit.
Linnaplaneerimine ei ole valdkond, kus on vaid üks õige lahendus. Just suuremate maa-alade planeerimisel võib protsessis osalejate arv osutuda küllaltki suureks – nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi.
Veelkord nn võimuvõitlusest arhitektuurimaastikul
Eesti Arhitektide Liidu vestlusringis („Võimuvõitlus arhitektuurimaastikul”, Sirp 7. 2011) heidetakse arhitektuurimuuseumile ette koostöö puudumist arhitektide liiduga. „Muuseumiga sisulist koostööd teha pole õnnestunud, selleks puudus selle juhil igasugune tahe,” ütleb Ülar Mark.
Sirbi vestlusring: „Võimuvõitlus” arhitektuurimaastikul
Eestis tegutseb neli suuremat arhitektuuriorganisatsiooni: Eesti Arhitektide Liit (EAL), millel täitub tänavu sügisel aastal 90 aastat, Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuurikateeder, mis on 60aastane, Eesti Arhitektuurimuuseum (EAM ), millel sai 20 aastat tegevuse algusest, ning kõige noorem on Eesti Arhitektuurikeskus (EAK), mis on alles kaks aastat vana.
Uue ja vana vastaspinge Erich Jacoby loomingus
Eesti modernistliku arhitektuuri alane ajalookirjutus on kuni viimase ajani olnud hõivatud rahvusliku modernismi-narratiivi konstrueerimisega ning seepärast suhteliselt leigelt suhtunud siinsete baltisaksa ja vene taustaga arhitektide loomingusse maailmasõdade vahelisel ajal.
Kui vaja, oskab Karin Hallas-Murula olla äärmiselt meeldiv inimene. Šarmantselt hõikab ta möödujaile hommikuselt tühjas Kuku klubis “head uut aastat!”, ise üleni mustas (käekoti ja sõrmusekiviks oleva oonüksini välja) ja allapugatšovalikult punane kräsupea õlgadel troonimas, huultel mahedad laused, allasurutud pinge vaid vaevu tajutav.