Uudised / Artiklid

Trikimaastik – futuristliku eluviisi ja arhitektuuri eksperiment

01.04.2011 / Risto Kozer

Veebruaris toimus Saku suurhallis juba seitsmendat aastat järjest Simpel Session, kuhu tuli kokku 82 rula ja 101 bmx-i entusiasti üle maailma: osa neist kunstniku hingega, osa jälle kommertsliku maiguga, nende vahel  neutraalsed tegijad. Loomulikult pole kõigi osalejate eesmärk võit, vaid, nagu ütleb The Beatlesi lugu „Come together”, tulla kokku eneseületamise, emotsionaalse adrenaliini ja inimvõimete piiride kompamise pärast. Tugevamad jäävad instinkti tõttu püsima ja pääsevad edasi, kuid puhtalt füüsilise jõuga ei tee seal midagi ära. Tähtis on osalejate/indiviidide stiil ja oskuste pagas, mille peale üht või teist performance’it rajada.         

Puud ei ole puud ja majad ei ole majad, ütles Evald Aaviku usumees Pühale Tõnule. Kunstiga on sama lugu. Valimiskampaania imitatsioon on teater, koduvideo on film, klaasist rist on skulptuur  ja blogi on kirjandus. Reklaam on kunst, kokandus on kunst, kriitika on kunst, müümine on kunst. Ja kui kõik on kunst, siis pole miski kunst, sest keegi ei tea, mis üldse on kunst. Miski ei erista kunsti mittekunstist. (. blogspot.com, Eesti Ekspress 3. II 2011). Simpel Session’i sisu võib mõtteliselt jagada kolmeks: adrenaliin, muusika ja arhitektuur. Nagu kõikidel eelmistel aastatel, vastutas ka viimasel korral arhitektuursete lahenduse  eest Nate Wessel (US A). Wessel on vabakutseline nišiarhitekt, kes on keskendunud ainult nn action-spordi lahendustele. Ta on sama mängleva käega kui Frank Gehry, kuid nende tööl on üks oluline vahe: peale selle, et Wesseli tööd on ainulaadsed, luuakse need ka lühiajalisteks ettevõtmisteks. Mis tema loomingust hiljem saab, ei tea keegi. Kui hästi läheb, siis kingitakse või müüakse Simpel Session’i rajad mõnele linnale, halvemal juhul läheb see prügimäele.  Kogu suurlinnadest, televisioonist ja kirjandusest inspireeritud vineerist installatsioonide park valmistatakse vaid mõneks päevaks, kui üritus on läbi, see demonteeritakse. Silmapaistev on radade arhitektoonika arengutendents, need lähevad aasta-aastalt aina huvitavamaks ja orgaanilisemaks: loodusest inspireeritud vulkaan ja kuuemeetrised ookeanilained, Ameerika basseinikultuuri meenutavate ümarate nurkadega ruumid,  kus gravitatsiooni-, g-jõu ja kiiruse koosmõjul saab seintel liikuda. 

Kui skulptuurid nagu A. H. Tammsaare ausammas või Pirita obelisk on linnaruumi iseenesest mõistetavad osad, mis loovad linna visuaalset identiteedi, siis miks ei võiks mõnes Tallinna pargis olla Barcelona või Kopenhaageni eeskujul orgaanilise joonega  kaasaegne betoonist skulptuur, mis ei oleks vaid imetlemiseks. Eksperimentaalarhitektuur võib olla küll ebatavaline õpetuse objekt, kuid see tuleneb tema marginaalsest positsioonist ajaloos, mis lubab sellel edaspidi funktsioneerida kriitilise eksterjööri kujundajana.

Allikas: Sirp