Uudised / Artiklid

August Volberg juhendas meid neljandal kursusel, kui tegime koolimaja projekti. Ta oli juba üsna vana mees, ei olnud enam nii kiire reaktsiooniga kui näiteks Tölpus, aga ta oli väga põhjalik. Me võtsime teda ja teisi vabariigiaegseid õpetajaid – Kuusik, Edelberg, Tarvas, Niine jne – sillana Eesti aja ja nõukogude riigi vahel, eks me heroiseerisime neid pisut ka üle.

Kuulasime hindamise ajal ikka ukse tagant, mis õppejõud räägivad: „See on täielik jama, see on täitsa jama, no mis me paneme – no paneme nelja”. Ei mäleta, et keegi kunagi oleks kolme saanud. Ma ei saanud paaril esimesel aastal üldse pihta, mis teha tuleb, otsisin alles oma käekirja. Hiljem juba „ujusin” vabalt. Volbergiga tehtud koolimaja oli selline modernistlik värk – üsna steriilne maja, mis koosnes erinevatest plokkidest.

Volberg oli talupoeglik, jässakas, jändrik eesti maamees, kes oli ennast üles töötanud. Meil oli temaga hea suhe. Oma 75. sünnipäeva puhul kutsus ta meid oma kodumajja Maarjamäel Paju tänaval. See oli tema enda projekteeritud. Sinna kogunes palju rahvast, aga mina, Ike Volkov, Leo Gens ja Himm Looveer jäimegi igal aastal 18. detsembril seal sünnipäeval käima. Ta ise helistas alati üle ja kutsus meid. Laud oli head ja paremat täis, mäletan, et head kala oli. Ike kala ei söö, isegi praekala lõhna ei talu, see on vist mingi peaarhitektide omadus – Bruns ka ei söö kala!

Volberg pajatas oma noorusajast, elust, projekteerimispraktikast, aga ka arhitektuurisündmustest, eriti armastas ta rääkida päevakohastel arhitektuuriteemadel. Ta hoidis end alati nendega kursis, oli elu lõpuni väga huvitatud arhitektuuri käekäigust. Enne 1979 aasta arhitektide liidu murdelist kongressi kirjutas ta, et tuleb liidule uus luud valida. Põllutöökojast, kus ta oli Ehitustalituse juhataja, rääkis tihti. Ei mäleta aga, et ta kunagi oleks nostalgiliseks muutunud.

August Volbergil oli väga hea mälu. Kord hakkas ta deklameerima Puškini luulet, mida oli venestamise ajal külakoolis õppinud. Läks väga hoogu, sigari tuhk lendas laias kaares ja vene luule kõlas salm salmi järel, väikese maapoisi aktsendiga. Siis läks ta aga pisut närvi ja enam ei tulnud luuleread meelde. Võttis siis paar rida tagasi – ikka ei tule meelde! Siis võttis aga paar salmi tagasi ja tuli hooga ununenud kohast üle. Kenad istumised olid, vahel kestsid need hommikuni. Ike oli autoga, tema viis kõik pärast koju: meie Himmiga elasime kesklinnas, Gensi viis aga Õismäele.

Kui Volberg haigeks jäi, käisime Himmiga teda haiglas vaatamas. Mõtlesin siis, mida kaasa osta. Ostsin aedmaasikaid. Himmil olid aga ... kummalised ideed – ta ostis närimiskummi, et hea pehme närida ...

Kui Volberg suri, siis Peeter Tarvas kirjutas nekroloogi. Pidime selle keskkomitees kinnitama. Seal oli mingi juntsu, arhitekt Peterson, lühike sell, jalad ei ulatanud toolilt maha, aga küll uuris iga sõna, helistas veel keele ja kirjanduse instituuti, et mingeid sõnu täpsustada. Ma siis mõtlesin, et kuradi juntsu, ise käisid koolis mööda seina äärt, kui Tarvas vastu tuli, nüüd nii tähtis.

Ma kujundasin Volbergile hauakivi. Minu ristiisa oli kiviraiuja, tema tegi selle valmis. Himm tuli veel appi seda hauale paigaldama ja Heili Volberg, Augusti lesk, korraldas pärast ilusa istumise nende koduterrassil.

Ka siis, kui August Volberg suri, jäi see sünnipäeva traditsioon jõusse: istusime aga neljakesi autosse ja sõitsime Metsakalmistule, panime küünlad ja meenutasime teda. Siis siirdusime Paju tänavale, kus Heili korraldas ikka koosviibimise, ainult et ilma Augustita. See oli nagu Volbergi klubi, peenem veel kui Rooma klubi. Käisime nii aastaid õpetaja sünnipäeva tähistamas. Nüüd on ka Himm Looveer läinud. Ja Leo Gens.

Volbergi legendaarsest majast plaaniti esialgu teha majamuuseum näitusesaali ja raamatukoguga, aga jõud ei käinud üle. See müüdi Hans H. Luigele. Heili tingimus oli, et kui maja muudetakse, siis mina teen sellele projekti. Siiani ei ole keegi ümberehitusprojekti tellinud.

Üles kirjutanud Margit Mutso