Uudised / Artiklid

Miks Eesti arhitektid ei võida?

09.06.2011 / Triin Ojari

Kuidagi on läinud nii, et eesti arhitektidel pole viimasel kuuel (!) aastal olnud asja riiklike suurobjektide saamiseks korraldatud arhitektuurivõistluste esikohtadele.

Esmaspäeval avalikustatud Tallinna balleti- ja muusikakoolide uue ühishoone rahvusvahelise võistluse tulemuste puhul läks esikoht taas mujale – sedakorda Austriasse. Grazist pärit arhitekt Thomas Pucher võitis tööga „Vaikuse aed”, mille keskseks ideeks oli ümber siseõue laotatud nelinurkne lihtne majamaht, klassikaline linnakvartal sissepoole vaatava hooviga. Maja on musta värvi ja lihtsate pikkade fassaadidega – kuuldavasti oli see liigne lihtsus osa žüriiliikmeid murelikukski teinud, sest arhitektuurist, eriti veel riiklikust objektist tahetakse ju ikka maamärki, silmatorkavat süm-bolit saada. Uus hoone ise peab tulema Pärnu maanteele, Õnnepalee kõrvale, kus praegu seisab juba tühjaks kolitud Tallinna ülikooli ühiselamu.

Muusikakooli võistluse võitnud arhitekt pole muide mingi ühe-konkursi-mees, tema seos Eestiga sai alguse juba 2005. aastal, kui ta lõi omanimelise büroo ja võitis Eesti Rahva Muuseumi rahvusvahelisel arhitektuuri-võistlusel kolmanda koha. Kuubikujulise klaasist maja piimjaid fassaade ilmestas Eesti järvede kontuuridest inspireeritud muster. Tänaseks on tal Eestis üks majagi valmis – esimene kortermaja suuremana planeeritud Jõekaare elamukvartalist Siili tänaval Tartus. Selle kohalikul uue arhitektuuri maastikul ühe kõige fotogeenilisema maja saamislugu on arhitektuuriimport par excellence – Tartu kui traditsioonide kammitsais linna kuvandit iga hinna eest muuta püüdev linna-arhitekt Tiit Sild kutsus kinnisele konkursile Eesti Rahva Muuseumi puhul auhinnatud kohad saanud arhitektuuribürood, kes ühe erandiga olidki kõik väljastpoolt Eestit. Mõni aasta hiljem sai Pucher Tartus teisegi võidu – tema kavandi järgi peaks endisest pärmivabrikust moodsa aja loovtööstus saama. Veel enam – austerlane on ajastu hoovusi hästi tabanud ja olnud hiljuti võidukas arhitektuurivõistlustel nii Hiinas kui ka Poolas, ja ehkki tänapäeva edvistava meedia ajastul on see väljend kindlasti degradeerunud, on Pucheri büroo näol tegu tõusva tähega – laiend, mida mitme teise Eesti suurkonkursi võitnud välisbüroo puhul ilmselt kasutada ei saa.

Arhitektuuri nurgakivi

Anonüümsed avalikud arhitektuurivõistlused on alati omamoodi pimekohting, kus võitja nime avalikustamist saadab teatud värin – kelle saime? Kas seekord tuli kuulsus meie õuele? Äkki on tänane tundmatu noor homne staar, kes tegi oma esimese maja just nimelt Eestisse? Avalikud võistlused on olnud ka noore Eesti arhitektuuripoliitika üks nurgakivisid, lisaks suurtele riiklikele objektidele on unikaalsed arhitektuursed lahendused saanud ka väikeste omavalitsuste koolid, spordihooned, kesk-väljakud kuni tänavakujundusteni välja. Ilma edukate võistlusteta poleks Eesti noor arhitektuur kindlasti see, mis ta täna on.

Ometi on alates samast Eesti Rahva Muuseumi konkursist ehk teisisõnu hetkest, kui Eesti avanes Euroopa Liidu arhitektuurituru jaoks (ja vastupidi) absoluutselt kõik suurte riiklike võistluste võitjad tulnud mujalt Euroopast – sealhulgas koguni kolmel korral Taanist. Maailmas tihti praktiseeritud kutsutud staaridega konkursitüüpi pole seni demokraatliku ja pragmaatilise põhjamaana praktiseeritud, kust need rahadki... (Vaid kunstiakadeemia uue maja puhul pidi toonane miljonikroonine peapreemia suuremaid kärbseid kohale meelitama.)

Eestlaste ebaedul on mitmeid kurb-aga-tõsi-põhjusi – Euroopasse astudes tihenes konkurents niivõrd kitsas sektoris nagu arhitektuurivõistlused loomulikult mitu korda, kohalikel büroodel oli noil aastail tööd palju ja võistluste tegemise kogemust ega ka büroo enda suurust nagu välismaistel kolleegidel neil tagataskus polnud. Sest see on nagu sport – edu tagab suur ja hästitoimiv tiim, kus igaühel on oma kindel tegevuslõik ja lõppsooritus viimistletakse visuaalselt perfektseks.

Lisaks meie juurteta ehituskultuur, iga võistlusega õpitakse eelmisest ja žürii ning tellijate soovid ja ettekujutused tunduvad pendeldavat seinast seina. Võrreldes põhjanaabrite soomlastega on meie arhitektuuripilt täis ootamatusi, kohati pöörasusigi, mida sealsed kolleegid rõõmuga vaatamas käivad, ainult et... parem kui siiski turvaliselt teisel pool lahte. Soome erialainimesed on väitnud küsimuse peale, kuidas neil on võistlustel õnnestunud oma värav täiesti „puhas” hoida, et Soomes on ehitistele väga kindlad ootused ja tõhusate ruumiprogrammide nõudmised, omamoodi kitsas sisemaailm, mida ükski välismaalane pole suutnud võistlusel katki hammustada – loomulikult pole ka žüriiliikmete valik seal juhuslik jne. Ühesõnaga, omadele hoitud maailm.

Moekus ja „rohelisus”

Arhitektuurivõistluste toodang on ehe piirideülese globaalse vormimaailma esindaja, täna-päeva ühtlustuva kultuuri tingimustes rõhutakse aina enam rohkem või vähem moekatele kujundusvõtetele ja ehituses tugevalt kanda kinnitanud nn ökokapitalistide survel ka võistlus-töö „rohelisusele”. Kuhugi pole kadunud sümboolse wow!-efekti iha. Konkreetse kohaga seotust on märksa vähem ja mäletatavasti tõusis just krundi mäluga sidumise pinnalt suur tüli Eesti Rahva Muuseumi konkursil, kus võitnud noor liibanoni-itaalia-jaapani arhitektuuribüroo lõi oma maja Raadi nõukogudeaegse sõjalennuvälja pikendusena. Juhtus lihtsalt olema konkurss, kus žürii hindas tugevat (koha) ideed ja muu jäi tagaplaanile.

Kõik see ei tähenda, nagu oleks Eesti arhitektuur kvalitatiivselt kuidagi kehvem, sest nagu öeldud, kehtivad võistluste puhul tihti hoopis muud kriteeriumid, või et peaks võistluste „tõupuhtust” rangemalt kontrollima hakkama – meie avatuse poliitika puhul oleks see mõeldamatu. Rahvusvaheline võistlus on ilmselt ka tellija jaoks prestiižiküsimus. Ehkki muusikakooli tingimused olid juba ainult eestikeelsed ja kostab hääli edaspidi preemiasummade vähendamise poolt, mis hoiaks kõrgemate honoraridega harjunud välismaalased eemale, ei olegi selliste olude juures, nagu hetkel enamikus kohalikes (loe: väikestes) arhitektuuribüroodes valitsevad, kuigi palju teha. Seega oleks arutelu antud teemal igati teretulnud. Küsimus on ju praeguse ajahetke sümbolhoonetes ja arhitektuuri kui eriala eneseuhkuses.

Allikas: EPL