Uudised / Artiklid

Raivo Kotov: vaesus hoiab „mägedel” kinni

29.11.2011 / Priit Simson

Eesti inimene on liiga vaene nii „lasnamägede” mahajätmiseks kui ka uuendamiseks, arvab arhitekt Raivo Kotov.

Tallinna magalarajoonide osas on välja pakutud erinevaid tumedaid stsenaariume, kuidas need tühjenema hakkavad ja sealse kinnisvara hind alla käib. Kui tõsiseks te probleemi hindate?

Küsimus on meie rahva üldises vaesuses või rikkuses. Lähikümnendeil nagu praegust seisu arvestades kindlasti ei tühjene, sest inimestel pole nii palju vahendeid, et sealt niisama jalga lasta ning mujale elama kolida. Kuskil Kohtla-Järvel ja Kiviõlis on osa maju täiesti maha jäetud, aga et selline tendents Tallinnasse jõuaks, ma ei usu.

Miks te ei usu?

Tallinnasse sisseränne on üsna oluline ja elamispinda on ikka vaja. Kui Ida-Virumaalt või mujalt Eestist Tallinnasse tulla, siis algfaasis pole enamasti nii palju ressurssi, et Kalamajja või Kadriorgu korterit osta. Ja siis ongi soodsam variant muretseda elamispind mägedele.

On räägitud nii Lasnamäe, Õismäe kui ka Mustamäe moraalsest vananemisest, samuti ka füüsilisest vananemisest — betoon väsib. Mis lahendusi te näete?

Eks selle tugevuse jutuga on nagu vesilennukite angaaride jutuga. Aastal 2000 tegi TTÜ õppejõud analüüsi, et järgmisel aastal tuleb kuplid korda teha, muidu kukub kokku. Nüüd ta aga seisis kümme aastat veel, tehti korda ja seda me ei saagi teada, kas ta oleks järgmise viie aasta jooksul kokku kukkunud.

Aga kui olulisemaid toestavaid ühendusi kaitstakse, et vesi ligi ei pääse, mis raua roostetama paneks, siis nad ikka peaks vastu pidama. Väiksemad tööd annavad eluiga juurde, kuid nad ei lisa inimväärsemat keskkonda.

Saksamaal ja mujal on kortermajad riigi- ja omavalitsuse omad ja omanik saab neid jõuliselt uuendada või osaliselt lammutada. Kui meil on kõik praegu eraomandis, siis see, et keegi oleks nõus laskma üheksakorruselisest majast kolm-neli korrust lammutama vaheldusrikkama elukeskkonna mõttes, siis sellele kokkuleppele jõuda on üsna keeruline kui mitte võimatu.

Jah, on toimunud ka arhitektuurivõistlusi, kus on kavandatud viiekorruselistele majadele lõbusaid katusmaastikke, aga need plaanid pole teoks saanud ja ma oleks selles suhtes pessimistlik. Arhitektid ja linnaplaneerijad võivad ju joonistada plaane, aga pigem üritatakse hooneid võimalikult väikeste vahenditega uuendada. Antakse küll värskem ilme, kuid keskkond jääb ikka selliseks, nagu ta on.

Nii et need, kes „mägedele” elama lähevad, ei hakka väga palju investeerima kohapealse olme parandamisse, vaid lisaraha tekkides üritavad pigem minema kolida?

Mul on jah pigem selline tunne. Võib-olla see mulje on petlik, aga siiani tundub, et on küllalt palju selliseid elanikke, kes vahetaks need paigad mingi muu vastu. Kui me kunagi viie rikkama riigi hulka saame, siis ehk on jaksu suuremaid muutusi teha. Muidugi, ka väheste vahenditega saab keskkonda muuta meeldivamaks, värvida majad üle, aga see pole põhjalikum muutus.

Kas korterite-majade seesmisse ümberehitusse te usute?

On minulgi tuttavaid, kes on ostnud naaberkorteri ära ja saanud kokkuvõttes avarama eluaseme, see tendents täiesti toimib. Lasnamäe puhul küll on tubadevahelised seinad kandeseinad ja see ei pruugi olla hoone projektist tulenevalt võimalik.

Millisele „mägedest” te kõige helgemat tulevikku visandate?

Lasnamäe on kõige uuem, kui sinna tekiks veel trammiühendus kesklinnaga, siis ta oleks ka kõige paremini ligipääsetav ning kõrghaljastus, mis siiani on üsna väiksekasvuline olnud, see pisitasa kasvab. Kõrgematelt kohtadelt on ka merevaateid. Võib-olla ongi Lasnamäe kõige perspektiivsem.

Aga kui valima peaks praegu, nüüd ja kohe, siis on Mustamäel paremaid piirkondi. Seal küll on majade seisukord oluliselt kehvem. Eks nendes piirkondades kinnisvara muretsedes tuleb vaadata, kui palju ühistu on investeerinud heaolusse ja kui palju on ümber maja mõnusat puhkuseala ning parimal juhul vaateid kesklinnale või merele.

Allikas: EPL