Uudised / Artiklid

Tartu Pauluse kiriku kolumbaariumi sakraalarhitektuur

11.04.2014 / Risto Kozer

XX sajandi alguse Soome staararhitekti Eliel Saarineni kavandatud juugendstiilis Tartu Pauluse kirik on pidanud läbi elama väga keerulisi aegu.1 Aastail 1915–1919 valminud sakraalehitis sai kõigest 25 aastat rahus püsida, kui see Teise ilmasõja ajal 1944. aasta 25. märtsil pommitamise tõttu põlema läks – tagajärgi on tulnud tänaseni järk-järgult taastada.

Kuidas kirikule koht leiti? 1911. aastal valiti Riia tänaval välja krunt, kus varem asusid kasarmud. Kaaluti ka teisi pakkumisi: Pihkva (Võru) ja Tähe tänav ning Politseiplats, misjärel tuli 1911. aasta 21. detsembril Saarinen ise Tartusse ning vaatas asukoha üle. Kuigi 1914. aastal algas sõda, jõuti 31. mail 1915 kirikule siiski nurgakivi panna. 1. oktoobril 1917. aastal pühitses praost Greinert kiriku sisse. Siseviimistlus sai valmis kahe aastaga ja 1919. aasta 9. novembril pühitses piiskop Jakob Kukk (1870–1933) kiriku teist korda sisse.

14. aprillil 1950 jäi Tartu linna täitevkomitee Pauluse kiriku varemete taastamise osas eitavale seisukohale. Siiski jäid varemed lammutamata ning arhitekt Arnold Matteus kinnitas müüride taastamiskõlbulikkust, pärast mida lubas ministrite nõukogu 1957. aasta 23. märtsil taastamist siiski jätkata. Klinkertellistest ehitatud ristkülikukujulise põhiplaaniga Pauluse kirikut iseloomustab eelkõige Saarineni toonane monumentaalne soome rahvusromantiline stiil, mis teeb Tartu linnale suurt au. Tänavalt tagasiastuva ehitise vasaku poole tiibhoone rajati pärast kiriku valmimist ning see ei kattu enam päris täpselt Saarineni esialgse projektiga. Parempoolne tiibehitis jäi aga sõja tõttu sootuks ehitamata, mis kinnitab, et muutused sakraalarhitektuuris kannavad ka muutusi ühiskonna teadvuses.

Uus ajastu

2012. aastal valmis kiriku all uuenduslik maa-alune laiendus, mis ühest küljest peegeldab uue ajastu saabumist Eesti kirikutele ning teisest küljest nüüdisarhitektide kaasamist. Pauluse kiriku alla loodi koostöös soome arhitektide Merja Niemineni ja Kari Järvineniga kolumbaarium, mille esteetika on ühendatud vana kiriku all paikneva krüptiga. Raske öelda, kas tegemist on soomlastele südamelähedase Saarineni ülistava rahvusliku kohusetundega või Eesti riigihanke saatuse tahtega.2 Kui päris täpne olla, siis ulatub kolumbaarium kiriku vundamendi alt välja, püüdes sedasi lakke kavandatud aknaavadest igavikulisse ruumi pühalikku valgust: kolumbaariumi laes on viis suuremat akent, mis avanevad põhja poole ning kust päevavalgus paistab otse mahulisele kamberseinale. Need viis ava toovad ruumi pehme, kuigi kontseptuaalselt kujundatud valguse rütmi, mis teeb maakivist ja betoonist ehitatud ruumi ühtaegu pühalikuks ja inimlikuks. Tekib kahetine ja esteetiline suhe sakraalse ruumiga, mille arhitektuur on kohaspetsiifiline, valgusküllane ja poeetiline. Ruum on lahendatud O-kujulise ringliikumisena, kus külastaja saab ühest suunast sisenedes ning teisest väljudes vahepeal krüptis jumalateenistusest osa võtta, siis edasi liikuda ja väljudes võib-olla mitteteadlikultki kiriku müüridest väljaspool käies ringliiklust jätkata.

Teistmoodi matmise tava

Fakt, et kolumbaarium on füüsiliselt vana kiriku vundamendist väljapoole kavandatud, pole tingitud ruuminappusest: eelkõige on akendest paistev valgus mõeldud omaste jaoks, kes kolumbaariumisse oma lähedasi matavad, kuid valgusega kogu see puhastav ruumikogemus ei piirdu. Selleks, et omastega kas siis privaatselt või avalikult suhelda, ei pea inimene end ilmtingimata matmispaigas viibijana tundma, sest äärmiselt esteetiliste lõhna- ning ruumikujunduselementide sümbioosina on kolumbaariumi isteniššide taga veejuga, mis külastuspäevil seinast alla ning istuja selja tagant mööda vuliseb. Selline ruumipraktika taotleb vaid üht ehk füüsilise, vaimse ja meditatiivse hinge rahu, mida saadab – heas mõttes – võib-olla isegi soomlaste armastatud saunakultuuri nüanssidest üle kantud õhuniiskuse kohalolu.

Kahtlemata on tegu kontseptuaalse nüüdisarhitektuuriga, mis ei pretendeeri otseselt mitte millelegi, kuid püüab oma askeetliku atmosfääriga siiski uudse, teistmoodi matmistava aktsepteerimise poole ühiskonnas laiemalt. Pauluse koguduse abiõpetaja ja noortejuht Kristjan Luhamets kinnitas, et Pauluse kiriku kolumbaarium on ainus omataoline Eestis. Tori kirikus saab paigutada urne kiriku seina sisse (alates 2001. aastast on seda võimalust kasutatud neljal korral) ning urnimüür on olemas ka Tallinna Metsakalmistul ja Jõhvi surnuaial. Kuid Pauluse kiriku arhitektoonikaga sarnast matmispaika Eestis pole. Peapiiskop Andres Põder pühitses kolumbaariumi 23. septembril 2012. Pühitsemispäeval asetati kolumbaariumisse esimesed viis urni ning kokku on seal 253 urnikambrit. Sõltuvalt urni kujust mahub igasse kambrisse umbes seitse urni, mistõttu saab pere omaksed ühte kambrisse matta. Kambri aastatasu on 35 eurot ning see ei sõltu urnide arvust kambris; ettemaksu saab teha maksimaalselt 20 aastaks.

Peale urnikambrite on kolumbaariumis avatud puisteala (raske öelda, kui palju sinna mahub – väga palju), kuhu saab matta vaid tuhka. Sellel aastatasu ei ole ning igale „puistatule” paigaldatakse väärikalt nimesilt. Kolumbaariumi pindala on umbes 150 ruutmeetrit, sellest umbes 50 jääb kambrite ja veejoa alla.

1 http://www.eelk.ee/~tpauluse/ajalugu.html

2 http://www.ark-jn.fi/pf.htm

Allikas: Sirp