Uudised

Kalarannahooaeg kestab

21.09.2012 / Kadri Klementi, Siiri Vallner

Kalaranna töötuba 6. – 8. IX

Septembri alguses kogunes Eesti Disaini Majja Kalasadama juures seltskond kodu- ja välismaiseid arhitekte, maastikuarhitekte ja kunstnikke. Kokku tõi nad Goethe instituudi algatatud projekt „Making Heimat”, mille raames korraldati Kalaranna ja linnaplaneerimise teemal töötuba (läbiviijad Kadri Klementi ja Siiri Vallner).

Linnahalli ja Patarei vahel asuv rannariba ning selle juurde kuuluv tühermaa võsa, mere ja kultuurikilomeetriga kerkib ikka ja jälle nii laiemas kui kitsamas ringis päevakorda, kas või Sirbiski (vt Toomas Paaver „Kalaranna planeering tupikteel” ja Margit Mutso intervjuu „Tallinna rannaala visioonid VII. Kalarand” Meeli Truuga, 3. XI 2011). Just asjaolu, et Kalarannast on kujunenud väga mitmetahuliste arutelude ja sündmuste koondumispunkt, oli põhjus, miks see peaaegu aasta tagasi töötoa teemana sai välja pakutud. Korraldajate eesmärk oli käsitleda Kalaranda näidisjuhtumina palju laiemas linnaplaneerimise küsimuses: kuidas teha võimalikuks sujuvad ja kontekstitundlikud muutused linnaruumis?

Vähem mur(d)ekohti

Kalaranna töötoa eesmärk oli otsida võimalusi uutmoodi, ühtlasemateks linnaarengu protsessideks, kui need on olnud siiani. Praegune linnaplaneerimise praktika on suunatud ühele kujuteldavale ideaalsele lõpptulemusele, mis tegelikkuses ei teostu ega saagi teostuda: päris elu koosneb määratlematust arvust isesugustest vahestaadiumidest. Linnaplaneerimine ei peaks püüdma seda vahepealsust välistada, vaid vastupidi – kasutama loominguliselt ära iga arenguetapi potentsiaali. Tasakaalustamaks jäika ja dikteerivat planeerimisprotsessi tuleks leida ning läbi proovida dünaamilisi skeeme, mida saaks kasutada peale Kalaranna ka teistel aladel nii kohalikus kui välismaises kontekstis.

Tüüpiline Ida-Euroopa

Kalarand on tüüpiline Ida-Euroopa tühimik linnaruumis. Ala, mille puhul on igati alust eeldada, et see on avalik, kuulub tegelikult eraomanikule, eraomanik ei saa aga ala arendada, kuna puudub planeering. Linnal omakorda puuduvad ressursid koostööks eraomanikuga ja üldsust ärritab linna passiivsus avalike huvide defineerimisel ning kaitsmisel. Loetletule lisandub erakordselt aeganõudev planeerimisprotsess, mille jooksul planeeringulahendused paratamatult aeguvad, ja nii seisabki ala aastakümneid mahajäetult.

Nii üldise konteksti kui keskse asukoha tõttu on Kalarannast saanud kõigi planeerimise käigus ilmneda võivate probleemide ja huvide näidisjuhtum. Kuid just seetõttu saab vaadata kõnealust ala ka kui viljakat ideede proovipeenart, millelt saagina korjata väärtuslikke kogemusi teiste linnaarengu protsesside jaoks. Selle asemel et kaasava ja uuendusliku planeerimise praktikas sabas sörkida, on meil võimalus oma väikese ja dünaamilise ühiskonna kontekstis läbi mängida erinevaid skeeme, mis võiksid olla eeskujuks mujalgi.

Üks ühele mõõtkavas

Aeglasest planeerimisprotsessist tingitud vaakum on soodus keskkond spontaansele tegevusele, mida Kalaranna alal on eriti viimastel aastatel hulgaliselt täheldatud. Mitmete projektidega on läbi mängitud ja kaardistatud ala kasutamine 1:1 mõõtkavas ehk mitte mõtetena joonistel, vaid kohapeal, praktikas, päriselt. Kuidas aga kaasata seesugune isetekkeline kasutus ja kohandamine ametlikult planeeritud linnaruumi?

Parim enne möödas

Tänaseks peaaegu kümme aastat kestnud Kalaranna vaevaline planeerimisprotsess näitab mitmeid aegumise märke. Vahepeal on toimunud oluline tajunihe ühiskonna ruumiteadvuses: koht, mida kümme aastat tagasi võis pidada äärelinnaks, on saamas südalinnaks, planeeringus näeme aga endiselt äärelinna kujundamisele iseloomulikke võtteid (näiteks ilma aktiivse tänavafrondita läbivat sõiduteed). Võimaluse, et kümnendi jagu joonestuslaual olnud planeering võiks olla endiselt ajakohane alusdokument edasiseks projekteerimiseks, välistavad muutused juba kõige fundamentaalsemal tasandil: ühiskondlikele kokkulepetele jõudmise aluseks olev demokraatia ise on suuresti muutunud nii aeglaste ja vaiksete protsesside (kaasava planeerimise ja kodanikuühiskonna areng) kui ka järsemate sündmuste tõttu (Occupy liikumine). Olgu märgitud ka kohalik linnaruumilise tähtsusega „detail” muutuste skaala teises otsas, aktiivsete linnaratturite arvukuse märkimisväärne kasv.

Töötuba

Kalaranna töötuppa kutsutud arhitektuuri ja linnaruumi spetsialistidele anti ülesanne leida võimalusi, kuidas ruumi kasutajad ja erialainimesed saaksid senisest edukamalt tegutseda ja oma arvamust avaldada, nii et seda protsessi võiks õigustatult nimetada koostööks, ning kuidas edendada professionaalse praktika sujuvaid üleminekuvorme kodanikualgatuseks ja vastupidi. Kuna paljude vaidluspunktide aluseks tundub olevat konkreetse näite või kogemuse puudumine, seatigi eesmärk teostada oma mõtte või väite toetuseks elusuurune ajutine installatsioon, sekkumine, sündmus.

Töötoa osalised jagunesid väiksemateks rühmadeks. Kolme intensiivse tööpäeva jooksul analüüsiti ala ning peeti mitu suuremat aruteluringi, kus esile kerkinud mõtetest toome siinkohal ära väikese valiku.

Väärtuslik väärtusetus

Omaette kriitilise diskussiooniteemana kerkis esile väärtus kui Kalaranda hukutav jõud. Majanduslik väärtuslikkus ning väärtuslik elukeskkond näivad olevat Kalaranna-teemalistes diskussioonides vastandid. Selle asjaolu absurdsust illustreerisid töötoas osalejad planeeringustsenaariumiga, mis näeb ette ala (majandusliku) väärtuse teadliku alandamise või piirväärtuse.

Rand on rand on rand

Osalejad pidasid märkimisväärseks ka asjaolu, et kõnealuse suure maa-ala puhul domineerib aruteludes hoopis kitsam ala – veeäärne liivarannariba. Kuigi see on rannapromenaadi asukohana õigustatult avaliku huvi orbiidis, on selle kõrval ülejäänud ala jäänud ehk teenimatult tagaplaanile. Rühm töötoas osalejaid korraldas ekspeditsiooni mere äärest eemale küngaste ja puude-põõsaste vahele ning kaardistas sealse maastiku ja ruumikasutuse.

Küsiti, kas ranna kvaliteedi tagab selle säilitamine täpselt sellisena, nagu see praegu on, tõsteti esile ka tõik, et Kalarand avaneb põhja poole ja seetõttu tasub mõelda ka võimalikele ranna funktsiooni säilitavatele alternatiividele. Vastuargumendina osundati aga asjaolule, et liivarand kesklinnas on omaette väärtus, mida on võimalik hoida just Tallinna tiheduse juures. Euroopas ei ole palju linnu, kus saavad kõrvuti eksisteerida väga korraldatud linnalik ja väga mitteformaalne looduslähedane keskkond.

Laiema teemana kerkis üles ka linlaste üldine ruumiline haritus: kuidas rakendada kaasava planeerimise potentsiaali, kui üldhariduskoolides ei pakuta algelistki tänapäevast arhitektuuri- ja linnaplaneerimisalast teadmist? Kas ei ole meil selle tulemusena tekkinud olukord, kus ainsa kvaliteetse avaliku ruumina osatakse ette kujutada parki ning vaid seda ka nõuda?

Pooltühi või pooltäis?

Eelnevaga haakub keskustelu, miks lihtsustatakse planeeringud liiga tihti objektide või mahtude ja tühja ruumi suhte küsimuseks. Miks ei räägita sidusast linnast, linnaruumist, linnakoest? Küsimuse tõstatanud osalejad illustreerisid oma mõtet kujuteldava tänava markeerimisega Kalaranna alal: rajatavad uued hooned ei pea olema mitte üksikobjektid tühjuses, vaid koonduma kvartalisisese tänava äärde.

Möödasõidutee või linnatänav?

Hetkel kultuurikilomeetri trassile kavandatav Kalamaja ümbersõidutee on küll rahva soovil ümber nimetatud linnatänavaks, aga plaanitava tee iseloomu pole sisuliselt tänavalikumaks muudetud. Töötoas valminud ettepanekus jäeti kultuurikilomeeter kulgema oma trassile ning uus tänav kavandati läbi planeeritava kvartali. Sel moel on ümbersõidutee ka sisuliselt kesklinnalik hoonestatud külgedega tänav ning välistatud on ka suure suletud privaatala teke.

Mõõtkava küsimus

Nii olnud kui eelseisvate avalike kõneluste tarbeks peeti oluliseks võrdlusmomendi ja -kogemuse loomist. Ka arhitektid ise tunnistasid, et tühjana seisval või (inim)tühjana kogetud alal võib olla keeruline mõõtkava tajuda ning seetõttu võib tekkida moonutatud ettekujutus. Kas planeeringuarutelude osalised aimavad, kui palju või vähe näeb planeering alale ette „tühja” (hoonestamata) ruumi? Väitmata, et tühi ruum on iseenesest halb, tuleb ometi tunnistada, et Eesti kliimas ei hakka tühjus päris niisama tööle. Eraldi tähelepanu tuleb pöörata meetmetele, mis tagavad loodava väliruumi kvaliteedi – ainult arvud ja formaalsed jooned planeeringujoonisel seda ei taga.

Mis saab edasi?

Ühe üksmeelsema veendumusena jäi töötoas kõlama arvamus, et planeeringuga lubatud arhitektuurikonkurss tuleb kindlasti korraldada enne detailplaneeringu vastuvõtmist. Aegunud ja pikaleveninud planeerimisprotsessi lõpetamise lootuses on nimelt linn koos arendajaga kompromisslahendusena välja pakkunud arhitektuurikonkursi korraldamise. Konks asja juures on aga plaan konkurss läbi viia alles pärast detailplaneeringu vastuvõtmist. Planeeringu vastuvõtmisega on aga kõik olulised ruumilised küsimused juba otsustatud. Teemasid, mille üle töötoas kõige tulisemalt arutleti (kui kaugel merest peaks algama hoonestus, kuidas kulgevad tänavad, mis saab kultuurikilomeetrist või milline üldse võiks olla arendamise strateegia?), siis konkursil enam tõstatada ei saa. Konkursi peaküsimuseks kujuneb hoopis see, kes ja kui osavalt suudab arendaja koostatud programmi alale lubatud ulatuses ära pakkida ning kui atraktiivse pakendi joonistada. Sellisena pole tegu aga enam sisulise, vaid vormilise võistlusega ning teravaid konflikte tekitavad asjaolud jäävadki lahendamata.

Töötoas osalesid Aet Ader, Anna-Liisa Unt, Henn Runnel, Indrek Peil, Neeme Külm, Margus Tamm, Peeter Pere, Ralf Lõoke ja Tõnis Savi Eestist, Łukasz Wojciechowski Poolast, Ines Aubert ja Marie-Theres Deutsch Saksamaalt, André Baldisiute Leedust.

Allikas: Sirp