Uudised

Margit Aule: räämas tondilossidest tõmbekeskusteks (11.01.21 PM)

12.01.2021

Vaatamata missiooniga arendajatele on Tallinnas ikka veel palju tühermaad ja rakenduseta kohti. Pealinna nõrkus on linnaruumi suure visiooni puudumine, kirjutab arhitekt Margit Aule.

Tallinn kasvab ja tiheneb ning keskkonnasäästlik viis seda teha on kesklinna muinsuskaitse piirkondi renoveerides. Olemasolevaid hoonekonstruktsioone kasutades tekib vähem ehitusjäätmeid, väheneb uue ehitusmaterjali tootmise ja transpordi kulu. Samuti ei ole vaja kesklinna luua uut taristut, sest see on juba olemas. Õnneks on väike hulk kinnisvaraarendajaid valinud just renoveerimise tee, sest ka majanduslikus mõttes on ajaloolisel piirkonnal pakkuda suuri eeliseid.

Mitmed Tallinna tööstusmälestised olid vaid veidi aega tagasi justkui tondilossid, majutades mõnd üksikut ladu või tööstust. Uue hingamise saanud Fahle, Rotermanni ja Noblessneri kvartal moodustavad nüüd Tallinnas muinsuspiirkondade esikolmiku ja hakkavad silma just oma terviklahendusega. Fahle pargi endise tselluloosi- ja paberivabriku ajaloolisesse piirkonda on kerkimas huvitav ja ainulaadne äri- ja elukvartal. Rotermanni kvartali tööstuspiirkond on tundmatuseni uuenenud ja viimast lihvi saab viimane renoveeritav hoone. Noblessneri mere­äärsed muinsusobjektid on kohvikute ja eluruumide vahel ellu ärganud ja linna uueks kuumaks tõmbekohaks saanud. Kõiki neid piirkondi ühendab muinsuskaitsealuste majade rohkus, millega kaasnevad piirangud ja lisakulud, ning enamik arendajaid sellist koormust kanda ei võta.

Talentidele aga meeldib keskkond, kus on ruumi mõelda ja piirideta tegutseda. Just muinsusobjektid on tihti erilised, avarad, kõrged, kordumatud. Näiteks pandi Fahle kvartali sisetänavale klaaskatus peale, eksootilised puud sisse ja tulemuseks on ainulaadne modernne ruum kohvikute ja äripindade jaoks. Innovatsiooni ja loominguga tegelevad ettevõtted ei koondu juhuslikult erilistesse piirkondadesse, sinna toob neid sünergias toimiv keskkond.

Äripind ei ole enam ammu pelgalt soe ruum majas, vaid võiks olla pigem omanäolise vaimsusega ja sõnumiga koht terviklikus piirkonnas. Seetõttu näeb järjest enam arendajaid panustamas tänavaruumi ja puhkealadesse, loomas linnaruumi koos kohvikute, poodide, sportimisvõimalustega. Suure eelise annabki võimalus renoveerida mälestiste kogumikku suuremal alal ja tuua seeläbi terve uus piirkond kaardile.

Vaatamata missiooniga arendajatele on Tallinnas ikka veel palju tühermaad ja rakenduseta kohti. Tallinna nõrkus on linnaruumi suure visiooni puudumine. Linnaplaneerimise amet on võtnud pigem järelevalveorgani rolli ning Tallinnal pole praegu isegi peaarhitekti.

Linna kujundamise roll on jäänud suurte piirkondade arendajate kanda. Seega lasub omanikel meie ühise keskkonna loomisel suur vastutus. Siiski ei tohiks meie linnaruum minna iseorganiseerumise teed, jäädes lootma hea maitsega omanikele. Alati ei lähe nii hästi kui Fahles või Rotermannis. Linnal peaks olema visioon eri piirkondade funktsionaalsusest, kasvõi reserveerima maa meie ooperimajale, samuti peaks ta seisma selle eest, et Maarjamäe memoriaali taga ei oleks kohta sellest kümme meetrit kõrgemale spordihallile. Seega vajab Tallinn kiirelt tugevat linnaarhitekti koos oskusliku meeskonnaga, kelle arvamust poliitikud linnaruumi puudutavaid tähtsaid otsuseid tehes kuulavad.

Artikkel on avaldatud Postimehes 11.01.21

Margit Aule FOTO: Stina Kase Photography