Uudised / Artiklid

Surnult sündinud võistlustulemus

07.11.2014 / Veronika Valk

Tallinna Ülemiste ühisterminali ideevõistlus ei täitnud lootusi.

I preemia pälvis „Tagasi” (3+1 arhitektid Gert Guriev, Markus Kaasik, Riin Kersalu, Kerstin Kivila, Taavi Lõoke, Mihkel Meriste, Andres Ojari, Siim Tiisvelt ja Ilmar Valdur), II koha sai „Puhkus” (Maarja Kask, Ralf Lõoke – Salto AB) ja III preemia anti tööle „Aurumassin” (Peeter Pere, Eva Kedelauk, Janek Maat, Anna-Liisa Unt ja Robert Kähr – Peeter Pere Arhitektid). Ostupreemiate vääriliseks peeti võistlustöid „Ootus” (b210) ja „Peatänav” (Stuudio Tallinn).

Žürii esimees oli Tallinna abilinnapea Taavi Aas, liikmed olid Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi transpordi asekantsler Eero Pärgmäe, Allan Remmelkoor, PRO Kapitalist ning arhitektid Indrek Allmann, Raivo Puusepp ja Margit Mutso. Ekspertidena osalesid Dago Antov (Stratum), Jaanus Aavik (Hendrikson & Ko, Rail Balticu detailplaneeringute koordinaator), Kairi Mänd (Hendrikson & Ko, Rail Balticu Ülemiste ühisterminali detailplaneeringu koostaja) ja Andrus Noor (EVR). Võistlustingimused koostas Margus Maiste (Proge). Võistlusele oodati Ülemiste reisiterminali hoone ja ümbruskonna avaliku ruumi lahendust, mis seoks Rail Balticu reisijate raudteejaama, Eesti-sisesed ning rahvusvahelised rongiliinid, bussijaama (lähi- ja pikamaa bussiliinid), lennujaama-kesklinna trammiliini, kergliiklusteed ja piirkonna arendused-kaubanduskeskused linnaehituslikuks tervikuks.

Olgu alustuseks kohe öeldud, et võistluse lähteülesande oli Margus Maiste koostanud väga professionaalselt. Lähteülesandele kui sellisele pole midagi ette heita, küll aga ideoloogiale-ideestikule, mis kannab võistluse tulemust. Kõigepealt on selgusetu, miks ei oleks võinud ühisterminali kavandada Balti jaama juurde. Kui see kõrvale jätta ja keskenduda praegusele võistlusele, siis oleks pidanud inim- ehk kasutajasõbralikkuse seisukohast võitma lahendus, mis lõimib uue terminalikompleksi ümbritsevaga kõige paremini. Nagu on märgitud „Peatänavas”, on Ülemiste ühisterminal üks selle sajandi olulisemaid linna­ehituslikke ümberehitusi Tallinna linnas. Seda mitte ainult arhitektuuri mõttes, vaid kõiki, nii elanikke kui ka külalisi puudutava logistika mõttes. Sadama kõrval teise Tallinna peamise linnaelanike transpordisõlme puhul tuleb rõhuda linnaruumi sidususele, sest ühelt transpordiliigilt teisele üleminek, lennujaamast kesklinna ja vastupidi jõudmise võimalused jpm lahendatakse ju just siin ja praegu – sellesama terminaliga. Just seetõttu pean tugevaimaks tööks ostupreemia pälvinud „Peatänavat”, sest sellega tehakse ettepanek siduda Keevise ja Majaka tänav – üle rajatava raudteejaama – linnaruumis selgelt loetavaks teljeks, mis viib lennujaamast kesklinna. Tulevase raudteejaama ette tekib õhtupäikesele avatud plats, linna värav, kergliiklusteede ristmik, kus paikneb ka trammipeatus. Plussiks on see, et „Peatänava” lahendus on terviklik pärast iga etapi valmimist. Sümpaatne on ka see, et inimeste liikumisteed on kavandatud võimalikult mugavalt ehk on otseselt mõeldud kasutaja peale ruumilise loogika koha pealt.

Ekspertide arvamus

Lugegem hinnanguid võidutööde liikluslahendustele. Ekspertide sõnul oleks võinud sellest vaatepunktist võidutöö „Tagasi” kohe kõrvale jätta: lahendus pole põhjalikult läbi töötatud, bussiterminali ja parklate liiklusskeemid on nõrgad, bussiterminalis ei ole busside pikiparkimine mõistlik ja nõuab sõiduteel palju jalakäijate ületuskohti. II preemia pälvinud „Puhkuse” liiklusskeem on ekspertide arvates üsna korrektne, kuigi detailide kallal võiks ju norida. III koha töö „Aurumassina” liiklusskeemi peavad eksperdid üldjoontes kõige originaalsemaks, ent bussiliikluse skeem arvatakse olevat päris keerukas ja kohati kaheldav. Ostupreemia saanud „Ootuse” muidu korrektse liiklusskeemi puudust nähakse selles, et näiteks parklasse sisse-väljasõit ristub tagasipöördekohas bussiterminali liiklussuunaga ning maa-alusest parklast väljasõit Peterburi tee ristmiku ees pole reaalne (ümberreastumised). Ka kaubanduskeskuse parkla ühendust ei peeta selles töös parimaks. Teise ostupreemiaga pärjatud „Peatänava” miinus on see, et trammiliini trasseering jääb arusaamatuks ning bussiterminali liiklusskeem on „veidi priiskav, kuigi tervikuna mõeldav”.

Võidutööd

Esikohatöö „Tagasi” rõhub silla loomisele Peterburi teelt raudteele (ja sealt edasi Ülemiste arenduseni) ning Suur-Sõjamäe tänavalt Peterburi teele – lahendust nähakse eeskätt vaid lähiümbruse võtmes, mitte laiemalt. Terminalihoone arhitektuur on juba praegu vanamoodsalt tehnokraatlik: Tallinna peaarhitekti Endrik Männi sõnul naljatles žürii isekeskis, et lahenduse arhitektuur on 1980ndatest ja liikluslahendus 1960ndatest. Planšettidelt võib lugeda: „ … fermid on jaama kohal paisunud ning hõlmanud enda alla terve terminali, tekitades nende alla uue imaginaarse ruumi”. Kui lähemalt uurida, milline on selle uue imaginaarse ruumi iseloom, siis võib väita, et tegu on formalistliku ruumitäitega, millel ei ole ambitsiooni olla mõnus ja tore kokkusaamise koht.

Seevastu II koha lahenduse „Puhkus” autorid pakuvad, et ühisterminal koos kavandatava linnaväljakuga vastandub sealsele tihe-pompoossele äri/kaubandus- ja logistikakeskusele. Arhitektide eesmärk on seletuskirja sõnastuses selge: „Ühisterminal koos raudtee poole koonduva linnaväljakuga loob rahuliku madala pinna … terminali saabujale avanev kolmnurkne metsaväljak loob inimmõõtmelise oaasi, mida võib käsitleda ka sissejuhatusena Eestisse kui looduse poolest atraktiivsele maale.” Lahenduse arhitektuur on põhjamaiselt lihtne, materjali- ja vormikäsitlus tagasihoidlik ja rahustav, tooni annab eheduse- ja siirusetaotlus, ruumiloogika on arusaadav ja loetav. Sümpaatne on see, et kavandatud väljakut piirab perimetraalne madal varikatus, mis pakub varju vihma ja tuule eest. On üsna tõenäoline, et selle alla võiksid tekkida mitmed paviljonilaadsed restorani- ja miks mitte ka galeriiruumid, puitviimistlus aitab kaasa sooja-õdusa atmosfääri loomisele. Suure osa varikatuse-alusest pinnast hõlmab jalgrattaparkla.

III koha töö „Aurumassin” seletuskiri on linnaehituse osas napp: „Tulevane väljak on keskpunkt, millest avanevad pääsud kaubanduskeskusse, büroodesse, raudteejaama ja bussijaama. Väljaku jätkajaks on „sild”. Sild on ühtlasi raudteejaam. Raudteejaama kõrval on bussijaam. Bussijaama kõrval on parklad”. Lahenduse põhiideed kannab perroone katva varikatustiku vonklev vorm, kuid arusaamatuks jääb see, millega peaks sellele vastanduv ristipidi asetatud kast (lakooniline sild-terminalihoone) inimesi ligi meelitama, kui perroonide kohale on loodud tükk maad ägedam ribilise konstruktsiooniga pergolamaastik.

Ostupreemia pälvinud „Ootuse” autorid on vastupidiselt rõhutanud inimmõõtmelisuse ja -sõbralikkuse olulisust, mis peakski olema asja mõte. Selles mõttes sarnaneb töö ideoloogiliselt rohkem II koha „Puhkusega”. Siingi moodustab keskse avaliku ruumi jalakäijate väljak, mis peaks nii terminali külastajatele kui ka teistele linnaruumi kasutajatele pakkuma ootamis- ja tegevusruumi. Tore on see, et terminali aktiivne front kohvikute ja kauplustega, kavandatava ärihoone esimene korrus ning kõrvalkrundile planeeritud kaubanduskeskuse sissepääs avanevad kõik väljaku suunas. Seegi, et linnalised transpordiühendused on töös selgelt eesmärgistatud: raudtee ja Suur-Sõjamäe tänava alla rajatakse esimeses etapis trammitee ja -tunnel, mis on eelduseks sellele, et ümbritsev piirkond käivitub jalakäijate alana. Seletuskirjast: „Tunneli kaudu ühendatakse Ülemiste ärilinnak Sikupilli linnaosaga ning sealtkaudu kesklinnaga. Kui seni on jalgsi Ülemiste ärikvartalisse jõudmine olnud ebamugav, siis uue trammiliiniga muutub see linna loomulikuks osaks”. See oli ka lähteülesande nõue: „Tunnel kavandada selliselt, et seda kasutaksid lisaks trammidele ka bussid (tagada sidus pääs bussijaama) ning sobiliku lahenduse puhul ka kergliiklus”. (Iseasi on see, et linnaruumilise põhjendatuse korral võis võistlustingimuste kohaselt trammiringi ja tunneli lahendust muuta. Näiteks „Peatänavas” ei ole platsi, kergliiklusteid ja trammi surutud maa alla, vaid need on õhku tõstetud – selles on oma loogika, sest silde väljaehitamine peaks kujunema odavamaks kui tunneli rajamine).

Miks siis selline töö nagu „Tagasi” ikkagi võitis? Mänd märkis ümbrike avamisel ehk võistlustulemuste ja võidutööde autorite avalikustamisel, et see töö mahub kõige täpsemalt võistlusülesande raamidesse. Kuna Pro Kapitali arendus on peaarhitekti sõnul „linnaruumiline paratamatus”, siis sooviti, et terminalihoone pakuks sellele linnaruumilist konkurentsi. Mänd tõi välja, et võidutööl on tugev märgiline efekt – hea Rail Balticu kaardile ikoonina joonistada –, kuid kui see oli oluline kriteerium, oleks ju võinud lähteülesandes kirjas olla, et osalejad peaksid töösse kaasama (graafilise) disaineri …

Veronika Valk oli Ülemiste ühisterminali žürii varuliige ega osalenud auhindade määramise otsustusprotsessis.

Allikas: Sirp