Näitused
Veneetsia biennaal 2012
Eesti ekspositsioon XIII Rahvusvahelisel Veneetsia Arhitektuuribiennaalil
Eesti ekspositsioon XIII Rahvusvahelisel Arhitektuuribiennaalil – la Biennale di Venezia
KUI PIKK ON ÜHE MAJA ELU? / HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?
Kõik, mis ei leia kasutust, hävineb. Eesti näituseprojekt käsitleb väärika modernismipärandi hääbumist, mida soosivad majanduslikud olud ning poliitilistes tõmbetuultes mängud planeeringutega. Miks hüljatakse vaid mõnikümmend aastat toiminud väärikad ning tunnustatud ehitised? Eestimaal seisavad hüljatuna suurepärase modernistliku arhitektuuriga endised kolhoosikeskuste peahooned, kultuuri-, puhke- ja koolimajad...
Eesti ekspositsioon on suhestumisest aja ja ruumiga – oluliste ning mitteoluliste paikade tänase hüljatusega, kuid ka homsete muutumiste ja võimalustega...püstitades Veneetsias küsimuse: how long is the life of a building ? Seesama teema puudutab arhitektuuripärandit rohkem või vähem kõikjal maailmas nii suurte kui väiksemate nähtustena. Miks modernistlik arhitektuur hüljatakse – kas materjalid ja tehnoloogiad amortiseeruvad või on see pigem põgenemine, kuna modernistlik arhitektuur ei ole inimestele kunagi meeldinud?
Pikemas perspektiivis ei ole igavesi hooneid, kuid tänase maailma majanduskriisi järellainetuses ei ole kuigi jätkusuutlik hüljata väärt arhitektuuriga maju, millel on piisavalt potentsiaali kaasaegseteks muutusteks. Selleks, et säilitada, tuleb muuta. Paraku kõik, mida ei saa turustada hääbub, sealhulgas ka sotsiaalsed suhted. Kuidas leida hoonele uus kasutus? Rekonstrueerimine ehk ideaalis kohanemisvõimeline taaskasutus on tõestanud, et uues kasutuses toimivad vanad hooned sageli paremini kui tänapäevased, teadlikult funktsioonist lähtuvalt projekteeritud ehitised. Modernismi lähtekoht - form follows function – vaidleb siikohal mõistagi vastu ning seab arhitektid suurema väljakutse ette.
Ühe hoone näitel, milleks on Linnahall [the Linnahall Concert Hall], rullub lahti suurem lugu. Moskva Olümpiamängude Tallinna purjeregatiks [1980] valminud monumentaalne hoone toimis vaid paarkümmend aastat ning seisab XXI sajandil tühjana, nüüdseks kattunud grafitiga, kuid tõusnud DoCoMoMo huviorbiiti. Hoones on aeg seiskunud, küte undab ja kell tiksub…Pealinna tuiksoonel toiminud hoonet kasutatakse täna vaid narkokoerte ja politsei katsepolügoonina kui ka päikesetõusu nautimiseks.Kirjeldatud drastilise olukorra oleme biennaalil tõlkinud poeetilisse visuaalsesse keelde, vastandades algset ametlikku, n-ö suurejoonelist hoone kasutusdiapasooni hiljutiste, omanäoliste isetekkeliste praktikatega, aitamaks vaatajal ära tunda ja suhestuda analoogsete nähtustega omaenda linna- ja kultuuriruumis.
Komissar
Ülar Mark
Kuraator
Tüüne-Kristin Vaikla
Autorid
Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak, Veronika Valk
Filmid
Jaan Tootsen, Urmo Vaikla, Ingel Vaikla, ERR
FILMID
How long is the life of a building? – 18’ 35 min
Üks lugu – personaalsed lood Linnahallist – 25’ 24 min
Arhiivikaadrid Linnahallist – 6’ 25 min
Meediakajastuse raport on lisatud alljärgnevas failis.