Maarjamäe memoriaalkompleks (A. Murdmaa, M. Varik jt.) on ruumiliselt ja looduslikult väga võimas koht, mis on eestlastes alati tekitanud vastakaid tundeid. Ühelt poolt nõukogude ideoloogia väljendus, mõjub tollaste tipptegijate kavandatud kompleks oma üldinimlike sümbolite ja modernselt abstraktsete vormidega ka tänapäeval suurejoonelise ja ajatu maastikuteosena. Sellist suhtumist tõestas ka kommunismiohvrite meomoriaali ideekonkurss, mis tõi 11 ideekavandit Maarjamäe kompleksi edasiarendamiseks ja ümbermõtestamiseks.
Žürii jaoks osutus sümpaatseimaks neist ideekavand märgusõnaga MÄLUTULBAD, mis suhtus olemasolevasse kompleksi delikaatselt ning vähe sekkuvalt. Uus memoriaal korrastaks olemasoleva maamärgi, tekitades sellele mõjuva jätku või lõpetuse, saades omamoodi kompleksseks lepitusmonumendiks, võimaldades näha kõiki sõdades hukkunud ja kannatanud inimesi ühtviisi ohvritena. Samas tekib ka äratuntavalt uus edasiarendus - mälestusväljak ja suurejooneline klinti süvistatud trepp, mis paeklinti läbimurdva sisselõikena mõjub monumendina iseeneses ja filosoofilise kommentaarina läbielatud traagikale. Tohutud paeseinad - Eesti rahvuskivi - võimaldavad eksponeerida ka teksti - ohvrite nimesid jmt. Asukoht on mitmekordselt hea - lihtsalt ligipääsetav (Tallinna kesklinna lähedus), samas arhetüüpne Eesti loodusmaastik. Plaanitud mälestusväljak võimaldaks korraldada ka massiüritusi. Haakub nii lähedalasuva Maarjamäe lossi juurde plaanitava nõukogudeaegsete skulptuuride pargi kui Mark Soosaare rahvuspargi ideega.
Žürii toetab igati ideed kasutada ära juba olemasolevat maamärki, seda edasi arendades ning ümbermõtestades, samas mitte lõhkudes olemasolevat keskkonda ning näeb ka teistes käesolevale ideekonkursile saabunud samasse asukohta plaanitud ideekavandites kaalumist väärivaid ideid.
Asukoha lõplik valik on riiklik otsus, kuid juhul, kui valituks osutub Maarjamäe, teeb žürii ettepaneku korraldada uus konkurss juba konkreetsele alale.
